Enne sõitu valitses muidugi ootusärevus, ent ka ohutunne. Kartus oli seotud sellega, et olin võhiklik India tegelikkuse suhtes, teistest tsivilisatsioonidest olin varem kokku puutunud vaid Hiina ja Mehhikoga ja teadsin ohtusid, mida peab silmas pidama valge kohalikku keelt mitteoskav naine mittelääne ühiskonnas. Kartustunnet süvendas veel seegi, et kui sügisel hakkasime oma India marsruuti tegema, siis üks idee oli peale pulmapidu minna Terjega kahekesi rändama, näiteks käia ära Varanasis. Ent kui Terje seda plaani Bhanu perekonnale tutvustas, siis Renu keelas selle idee kategooriliselt ära, just meie julgeolekut silmas pidades.
Indiasse saabudes valdas mind ootusärevus, kerge kartus, ettevaatlikkus.
Tegelik elu kujunes nii, et olime kogu Indias oleku ajal kohalike kindla kaitse all ja see tekitas kindlustunde. Meie maailm jagunes ohutuks Bhanu jt. poolt vahendatud pooleks ja sellest väljaspool asuvast tundmatuks ja ohtlikuks pooleks (meie arusaamades). Kui tekkis vaba aega, siis ega me ei julgenud eriti omapead uudistama minna. Bhopalis tekitas selline kartus täiesti koomilise olukorra: meil oli pool päeva aega ja tahtsime läbi käia linna muuseumid ja vaatamisväärsused, ent pulmadeks tellitud takso, mis meile lahkelt lubati, hilines. Ootasime hotelli fuajees oma taksot mitu tundi. Lõpuks, kui ta saabus, oli valget aega jäänud ainult pool tundi. Sõitsime siiski mõned huvi- äratavad kohad läbi, ja selgus, et need kõik paiknesid meie hotellist jalakäigu tee kaugusel. Selle asemel, et oma jala peal linnaga tutvuda, ootasime vaguralt taksot ja lõpuks maksime selle pisisõidu eest küllalt suure summa. Mis tunne oli? Kahetsustunne.
Ajmeris lubas Bhanu meid küll kaks korda omapead linna, ent tuttava rikshajuhi valve all ning temaga pidevas telefonikontaktis olles. Nii et tundsime end ikka kaitstu ja kindlana.
Pärast pikka kõhklust, mis oli seotud hirmutundega, nõustusin Terjega kahekesi minema Bhanu kodurajooni taga mägedesse uitama. Kartsin hulkureid ja meestekampasid, kellega võisime inimtühjas paigas kohtuda. Üks hulkur sattus küll meie teele, aga muidu oli meie matk meeliülendav: mäe tipus avastasime väikese templi, mäenõlvalt avanes võrratu vaade tervele Ajmeri linnale, Terje imetles taevas liuglevaid kotkaid, mina nautisin mägimüntide lõhna.
Uhkus ja rõõm valdas meid siis, kui me Ajmeris viibimise eelviimasel päeval lõpuks iseseisvusime: julgesime üksinda üle peatänava minna ning ostusid teha. Bhanu sõnade kohaselt peab Indias omapead kuu aega elama, alles siis hakkab lääne inimene veidi taipama, kuidas siin asjad käivad. Nii et meie jõudsime teha vaid esimesed sammud.
Segaduse tunne tekkis siis, kui Bhanu oma plaane ootamatult muutis. Või kui tuli osaleda tseremooniatel, mille reegleid me ei tundnud. Eks me oma teadmatuses tegime vigu ka, ja siis oli häbi.
Leplik närvilisus, kui järjekordselt pidime ootama kellegi hilinemist. Hilinemistega tuli leppida, see oli mul teoreetiliselt selge, et idainimeste ajakäsitus on teistsugune. Probleem on tegelikult ettearvamatuses: kunagi ei tea, millal on inimene punktipealt täpne, millal aga laseb end tundide kaupa oodata. Oleks ju palju lihtsam, kui oleks kindel hilinemise vahemik, mis kehtiks kõikjal ja alati (nagu kõrgkoolide 15 minuti reegel). Hilinenud hindu ei vabanda ega pea vajalikuks mingeid seletusi.
Õudustunne esimest korda India maanteel sõites.
Kõhedusetunne, kui puutusime kokku gujarite protestiaktsiooniga. Ühel päeval oli Ajmer kui välja surnud: tänavatel ei olnud kihutavaid motorollereid ega kaubakärusid, isegi lehmi ei olnud, kõik poekesed olid kinni. Ei saanudki päris täpselt aru, millega tegemist – kas organiseeritud protestiaktsiooniga või üldise hirmuga vandalismi ees. Räägiti, et mässavad gujarid on Ajmeris purustanud eraautode aknaid. Kui läbirääkimised valitsusega oleksid ummikusse jooksnud, võis nende poolt oodata mistahes vägivalda. Bhanu ütles, et politseilt ei ole erilist kaitset oodata, sest neil on siis muudki teha kui lääne inimesi kaitsta. See, et gujaritel tõsi taga oli, näitasid nende õnnestunud aktsioonid rongi- ja autoliikluse peatamisel Rajasthanis. Võimud ei julgenud nende vastu sõjaväge kasutada.
Tugev imetluse (ja kerge kadeduse) tunne, vaadates imeilusaid sarisid India naiste seljas.
Üllatuse- ja tänutunne valdas meid siis, kui pulmapidude käigus arvati ka meid kingituste saajate hulka. Ajmeris viibimise viimasel päeval oli tõelist heldimust tekitav sündmus, kui Bhanu ema meid õnnistas ja Renu oma perekonna nimel andis üle kingitused – maiustuste karbi, India riietusesemed ja hõbedast pulmade mälestusmedali. Samasugune üllatus- ja heldimustunne haaras meid viimasel päeval Delhis Harshita onu kodus, kui hüvastijätul tehti meile veel üks kingitus – mulle hõbevaagen,
Terjele sinikeraamilised hobune, kaamel ja elevant (pilt)
ja pulmadele pühendatud mälestusmündid.
Kõige valdavam tunne lõpuks: sügav tänutunne Bhanu perekonna ja kõigi India inimeste suhtes, kes meie eest nii liigutavalt hoolitsesid ja meile India elu tutvustasid.
Terje: minu emotsioonid India liikluse, mägedes uitamise, äraarvamatuse, tänava ületamise, ootamiste, plaanide kiire muutuse ja muu ülalnimetatuga seoses olid võrdlemisi lahjad. Mul oli hoopis raske mõnedes pühakodades, eriti mosheedes käia. Tundsin, et ei kuulu sinna ning parem oleks ära minna. Tänutunne meie võõrustajate, eelkõige Bhanu vanemate suhtes oli aga suur ning lõpuks ka pisaraterohke. Kõige uhkem, tugevam ning üllatavam tunne aga tabas mind lahkumisööl lennujaamas. Kui mu õde läbi pommiväravate ja passikontrolli Eesti poole minema asus, tabas mind lohutamatu kurbusetunne, mille rohkete pisaratega ära vaigistasin.
No comments:
Post a Comment