Sünnipäev

Ei saanud päris täpselt aru, kui oluline on hindudele sünnipäeva tähistamine. Terje sõnul, kes on vaatlusi juba 15 aastat teinud, see ei ole väga tähtis. Indias näiteks väideti, et Bhanu ema ei teagi oma sünniaastat ega sünni kuupäeva. Bhanu isa seevastu ootab sel aastal oma 80.sünnipäeva.

Teoreetiliselt peaks sündimise päev olema väga oluline, sest selle alusel koostatakse sünnihoroskoop. Kuulsime, et sünnihoroskoobi koostamine vastsündinud lapsele on niisama endastmõistetav kui nabanööri katkilõikamine.

Oma reisi ajal saime viibida ühe sünnipäeva tähistamise juures. Renu õde Vandana (Madan), kes elab Ajmeris, sai 2. jaanuaril 50 aastaseks. Meie noored veetsid hommikupooliku tema kodus, mida seal tehti, ei tea. Meie startisime kell 19 Bhanu juurest. Tee peal Bhanu näitas tuledespiraaliga palistatud mäenõlva ja rääkis, et see oli viimane Ajmeri mäetipp, mille ta koos Renu õemehega vallutas alles eelmisel aastal, ent see olevat olnud väga pingutav („it was really tough!“). Sõitsime mööda ka majast, kus elab Ajmeri ainuke elevant.

Renu õe maja on märksa ruumikam kui Bhanu vanemate maja. Meile näidati väga avarat elutuba, kolme magamistuba (pöörati tähelepanu seinakappidele – built in cabinets, iga magamistoa juures oli eraldi tualettruum), kööki ja sahvrit (mustmiljon topsikut ja purgikest, Renu rõhutas, et õe juures on kõik alati väga korras), üleval korrusel väikest poiste arvutituba ja katusel asuvat terrassi.

Renu õemees on arst (ortopeed) ja tal on väike erahaigla oma maja esimesel korrusel. Ta näitas oma haigla ruume ja rääkis protseduuridest, mida seal saab teha – operatsioonideni välja. Ka Renu õde on arst (günekoloog), ent tema töötab riiklikus haiglas. Neil on kaks poega: Sonu ja Chikoo (kumbki neist pole poiste päris nimed, kuid nii neid hüütakse ning jäid meilegi meelde).

Pildi:l Renu õemees, Divya ja Renu õde.

Sünnipäeva tähistamine algas kodus. Külalistele pakuti tomatisuppi ja porgandi halvaad (väidetavalt Harshita tehtud, oli väga maitsev). Siis toodi lauale väike tordike 2 küünlaga.

Renu õde puhus küünlad surnuks ja me laulsime talle ingliskeelset sünnipäevalaulu.

Ta lõikas tordi tükkideks ja tema poeg Sonu pani talle torditüki suhu (samasugust maiustustega toitmist nägime ka teistes rituaalides pulmade ajal).

Sõime sünnipäevatorti ja jõime teed. Mehed vaatasid ülekannet kriketi maailmameistrivõistlustelt, kus omavahel mängisid India ja LAV koondis (ühe mängija nimi oli Kallis, see tekitas meis elevust). Seejärel suundusime kogu seltskonnaga restorani, õemees jäi koju Renu haiget ema valvama. Renu tegelikult ei tahtnud minna, nende sõnul on restorani toit kahtlase kvaliteediga ning jälle oli neil rääkida näide kellestki tuttavast, kes pärast restoranis käimist sai tugeva toidumürgituse. Restoran oli äsja valminud, seal oleks olnud võimalus ka terrassil istuda, ent üsna jaheda ilma tõttu valisime pika laua siseruumis. Laua otsas istus Sonu, kes hoolitses tellimuse eest. Bhanu jälgis valvsalt, mida tohib süüa ja mida mitte. Soojaks toiduks telliti muuhulgas kanaliha, mida Varun ja Sonu ülisuure isuga sõid. Vahepeal toodi igaühele sidrunitükk sooja veega – see oli käte puhastamiseks. Pidusöögi lõpetasime masala teega, noored sõid ka shokolaadikooki. Ei mingit alkoholi, ka kõrvallaudades mitte. Peenest restoranist välja astudes sattusime taas tavalisele Ajmeri tänavale, kus luusisid lehmad ja koerad ning pidi jälgima, et lehmakoogi sisse mitte astuda.

Sõitsime taas Renu õe koju. Nüüd saime tere öelda Renu emale.