Püha jõgi

Indias on üldse 5 püha jõge: Ganges, Yamuna, Godavari, Kaveri ja Narmada. Gangese ääres me ei käinud. Yamuna jõge nägime Taj Mahali taga. Aga lähemalt puutusime kokku Narmada jõega, mida peetakse isegi kõige pühamaks ja vanemaks. Usutakse, et tilk Narmada vett peseb maha inimese patud.

Legendid seostavad seda jõge kahe jumalaga. Usutakse, et Narmada jõgi tekkis hävitajajumal Shiva higist. Teise legendi järgi tekkis jõgi nii, et loojajumal Brahma poetas pisara.

Narmada jõgi saab alguse idapoolsetest mägedest, kus ta voolavat välja lehma pead meenutavast koopast ja suubub läände Gujarati lahte.

Narmada ääres on palju templeid, pühasid paiku ja surnupõletamise kohti. Üks kõige mõjukamaid palverännaku teekondi on ümber Narmada jõe (nn. Narmada Parikrama): askeedid ja palverändurid käivad jala Araabia merest alates piki jõge kuni jõe alguseni Maikali mägedes Madhya Pradeshi osariigis ja teist kallast pidi tagasi mereni, kokku 2600 km. Arheoloogilises mõttes on see jõgi huvitav selle poolest, et selle kaldail on leitud nii dinosauruste kui ürginimeste jälgi.

Meie sattusime Narmada äärde nii, et teel Ajmerist Bhopali pulmapeole tegime peatuse Harda linnas ja selle lähedal asuvas külas Bhanu vanatädi paljulapselises peres. Pärast ööbimist hiiglaslikus marmorhäärberis ja tutvumist lehmade ja suurpõldudega sõitsime autodega jõe äärde. Ühe majakese juures askeldasid naised ja valmistasid sööki. Meie rändurite seltskond laskus kaldast alla, istus paati ja sõitis jõe keskel olevale liivasaarele.

Pildil: Sonu, Bhanu ja Varun.

Vesi oli puhas ja täiesti läbipaistev, ümberringi oli inimtühi avar maastik, valitses vaikus. Taamal paistis mitme tuhande aastane tempel.

Saarel võtsime kingad jalast ja kahlasime pühas vees, korjasime valgeid, punakaid ja rohelisi kive.

Milline rahu ja puhtus närvilise linnameluga võrreldes! Meie kõik olime vaimustuses sellest paigast. Hiljem kuulsin, et Bhanul on plaan veeta pensionipõlv just nimelt siin, Narmada ääres, jätta need Ameerika ostukeskused kus seda ja teist.

Tagasi kaldale jõudes pakuti meile rikkalikku lõunasööki. Hindud sõid maa pealt, rististes istudes, meie jaoks toodi toidud laua peale.

Pildil oleme koos Renu ja Bhanu maatädiga.

Eemal maja juures seisis üks ereda turbaniga mees. Selgus, et see on baba-ji, rändav askeet, kes kuu aega tagasi oma palverännakul siia jõudis ja valis selle paiga oma peatuspaigaks. Meile räägiti, et pühamees seisab kogu aeg püsti, ka magades. Süüa võtab ta inimeste käest üks kord päevas, kui see õigel ajal talle tuuakse (ta sõi vaid sojaputru). Kui talt midagi küsitakse, siis ta vastab lühidalt, aga ise juttu ei alusta. Perekond oli väga uhke, et pühamees nende maja oma peatuspaigaks oli valinud, see oli suur õnn.

Kunagi sadu aastaid tagasi tuli siiasamasse paika üks pühamees surema – ta sooritas siin samadhi, tahtliku hinge kehast lahkumise. Selle sündmuse auks ehitati mälestusmärk – Shiva altar.

Paar aastat tagasi tuli jälle siia üks rändav pühamees. Kui ta hakkas ära minema, siis tuli ootamatult 1 km tagant tagasi ja oli veel paar päeva siin. Tema auks tehti teine altar ja ehitati sinna kõrvale okstest onnike. Nüüd oodatakse teda tagasi. See on perekonnale hea märk, kui pühamehed tulevad nende juurde.

Sealsamas jõe kaldal toimuvad ka perekonna matused, tuhk heidetakse jõkke.