India linn kubiseb loomadest: tänavad on täis toitu otsivaid ja mäletsevaid lehmi, vabalt olesklevaid kitsi, koeri, sigu ja ahve; töötavaid eesleid, hobuseid, pühvleid, kaameleid, ka elevante.
Terje: Arvasin, et kõik kohalikud VEISED on seebud (Bos indicus), sellised väikese vahva rasvaküüruga idamaised lehmad. Tegelikult liigub tänavatel ringi ka Bos taurus tüüpi isendeid (meie lehmade sugulasi) ning loomulikult ka tauruse ja indicuse ristandeid. Teine üllatus oli näha tänavatel vasikaid. Olin kuulnud, et tänavalehmad on need, kes piimalehmaks enam ei kõlba ning inimesed ajavad nad kodust valja. Tegelikult see nii päris pole, sest tänavatel liigub nooruslikke lehmi, pulle ning loomulikult ka vasikaid. Ka vabakäigulehmad saavad lapsi ja annavad piima.
HOBUSED on väikesed, rääbakad, enamasti halvasti koheldud, kärnas ja vermeis. India hobusetel on omapärased kõrvad: kõrvade tipud pole sirged, vaid pisut keerdus ehk kõveras, nagu oleks keegi neid painutanud.
Maaris:KOERAD olid kõik ühte nägu ja tegu: erksa näoga kõrbekoerad. Kogesime nende tugevat territoriaalsust: kui koerterühm hakkas neid saiaga toitnud Terjet jälitama, siis oma territooriumi piiri nad ei ületanud.
MeieAjmeri elukoha perenaise tütar, kes oli loomaarst, oli paar tänavakoera adopteerinud – teinud vajalikud kaitsesüstid ja pakkus neile peavarju. Tänulikkus ja ustavus paistis nende pilgust iga päev. Räägiti ka ühest vabatahtlike organisatsioonist, mis tänavakoeri vaktsineerib. Ei ole juttugi nende kinnipüüdmisest või hävitamisest.
Torkas silma KASSIDE vähesus: nägin vilksamisi vaid kahte tänaval luusivat kassi. Kohalikud esitasid neli erinevat kasside vähesust seletavat teooriat: 1) kassid on ööloomad ja luusivad ringi vaid pimedas, seepärast neid päeval ei näegi, 2) tänavatel on nii palju koeri, et koerad peletavad kassid kuhugile peitu, 3) India inimesed ei armasta kasse, hulkuvaid kasse ei söödeta, 4) tõukassid elavad kodudesse suletult. Bhanu arvas, et oma iva on kõigis neis seletustes.
Terje:PÜHVLID. Vabakaigupühvleid ei näinud. Kõik olid kellegi omad või vähemalt köiega posti või puu külge seotud. Harda lahedal külas oli neid eriti palju. Indias elavad pühvlid on tavalised kodustatud vesipühvlid (Bubalus bubalis) ning neid ei maksa segi ajada metsiku Aafrika pühvliga. Vesipühvleid peetakse piima saamiseks. Pühvli piim on lehma omast rasvasem – lehma piimas on rasva umbes 3.6%, pühvli omas 8%. Alles nüüd jõuab mu teadvusse, et millegiparast me Indias olles pühvlipiima ei proovinudki. Ei tea miks?
KAAMEL. Kaamelist oli juttu juba sõiduriistade peatükis. Tänavail nägime kaameleid kõikjal. Ajmeris oli nende põhitööks ehitusliivakaarikute vedamine. Losside ja kindluste juures aga turistide ‚lüpsmine’. Sageli olid kaamelid kaunistatud vaipade ja ornamentidega, kaela peale olid maalitud svastikad. Väärikad ja huvitavad loomad.
ELEVANT. Neid nägime vaid korra ja läbi vihma – Jaipuri lossi elevandid lasti enne tööpäeva lõppu koju, sest vihma sadas. Ka elevandid on kaunistatud maalingute ja ornamentidega. Ajmeris näitas Bhanu meile maja, kus elab linna ainuke elevant. Elevanti ennast ei näinud.
SEAD. Üllatas linnas ringi hulkuvate sigade rohkus. Põhiliselt kohtas neid prügihunnikutes, kuid ka niisama tee kõrval jalutamas või põõnamas. Sead on värvilised, laigulised, mustad, roosad, valged, kirjud. Mõtisklesin, et ei tea, kas neil on 38 kromosoomi nagu tavalisel koduseal või 36 kromosoomi nagu metsseal. Välimuselt sobisid India sead nii koju kui metsa. Tegin sigadest mitmeid pilte. Kui neid arvutis kohalikele näitasime, ei kuulnud vaimustushüüdeid. Siga vist pühade loomade hulka ei kuulu, ehkki Ajmeri ajaloomuuseumis nägin skulptuuri, kus üks paljudest India jumalatest (Vishnu vist) oli metsseana kujutatud (nii nagu Shiva esineb sageli lehma voi kobrana).
EESLID ei ole ei armastatud koduloomad ega ka pühad olevused. Nad on pisikesed, sitked ning teevad rasket tööd. Püüdsin paari eesliga juttu ajada – nad ei ole seltskondlikud.
LINNUD
Maaris: Terje tegi tähelepanekuid lindude kohta. Mina fikseerisin vaid linnulaulu, mis akna taga käivitus kohe päikesetõusu järel.
Terje: Linde oli palju ja huvitavaid. Linnades hüppavad ringi kuldnokataolised kauni oranzi silmatriibuga hallikasmustad linnud. Muidugi ka tavalised varblased, kes on täpselt ühesugused nii Eestis, Indias, Uus-Meremaal, Lõuna-Aafrikas, Brasiilias ja USAs. Mägedes nägime mitmeid kotkaid. Kotkas lendas ka külaliste peade kohal, kui peigmees Varun Bhopalis pruudi majja sisenes. Vist hea märk. Bhanu rääkis pikalt linnust, keda ta 'cucoo-bird’iks’ kutsus. Pidi olema suur ja must ja tegema cucoo häält. Seda lindu me ei näinud ega kuulnud. Peab ikka tagasi minema. Nägime aga vaenukägu (Upupa epops). Olin vaga üllatunud, sest ei oodanud selle ka Eestis elava linnuga Indias kohtuda. Vaenukägu on siniraaglane. Eestis on ta lähimad sugulased siniraag ja jäälind, Indias on sugulasi rohkemgi. Käoga ei ole tal mingit pistmist. Kui avastusest suure õhinaga Bhanule rääkisin ja pilti näitasin, ütles Bhanu ükskõikselt: „Ah ma tean küll, see on ju rähn”. Üldiselt on Indias loodusse terve suhtumine. Ei hakata end vaevama nimetuste ja süstemaatikaga. Lind on lind ja lill on lill. Vaenukägu, kotkas või rähn – mis vahet seal on.
Peaaegu oleksin unustanud kõige tähtsama linnu – paabulinnu. See on India rahvuslind ning neid kohtab siin ja seal – külades, aedades, ka niisama tänavatel, Mayo college'i varjulistel alleedel ja mujal. Mingeid erilisi huvitavaid elamusi meil paabulindudega seoses polnud.
AHVID
Esimese ahvielamuse saime Pushkaris, kus jälgisime, kuidas ahvikari koos ahviimikutega mööda eluohtliku välimusega eletrijuhtmeid elektriku osavuse ja professionaalsusega tänavat ületas. Ahve leidus ka teede ääres, peatasime auto ja andsime neile banaane. Kui pilk oli ahvide leidmiseks juba küllalt vilunud, hakkasime neid nägema kõikjal – Ajmeri vanalinnas, Jaipuri ja Jodhpuri lossides, isegi Delhis presidendipalee väravapostidel. Rajastani linnaahvid on tõenaliselt reesus makaagid, keda peetakse inimese järel maailmas üheks kõige laiemalt levinud ja kohastunud imetajaks (arvan, et asjatundjad jätsid rotid ja hiired arutelust välja).
MUUD LOOMAD
Linnades näeb kõikjal lõbusaid ja teokaid vöötoravaid.Eriti kauni mulje jätavad nad põliste banjanipuude õhujuurte vahel turnides. Vöötoravate vaatlemisest ei saanud küllalt.
Ajmeri kesklinnas, järve kaldal kuningas Akbari aegsete marmorehituste imetlemise käigus koperdasime ühe suure tamarindipuu all linnusitahunnikutele. Vaatasin üllatunult üles, suu imestusest lahti,,,,,ja terve puu latv oli täis riputatud suuri musti kõrvadega kotte, mis aeg-ajalt maapinna poole valkjaid saadetisi läkitasid. Olime leidnud magavate nahkhiirte koloonia. Panin suu kiiresti kinni ning otsisin pisut ohutuma vaatluspunkti. Nahkhiired olid suured, koera näoga - arvatavasti lendrebased ehk flying foxes. Teine kohtumine suurte nahkhiirtega oli külas Narmada ääres. Külapoisid ja Divya harjutasid püssilaskmist ning äratasid üles suure karja lendrebaseid, kes siis rahutult tükk aega ringi lendasid.
Taj Mahalis kohtasime mangusti. Korralikke pilte temast ei saanud, kuid elamuse küll.
Külas nägi põldudel rahulikult ringlilonkivaid rebaseid ja metskitsi. Korra nägime maantee ääres ka suuri antiloope, vist nilgaid, ehkki päris kindel ei saa olla. Ühel õhtusel autosoidul ületas maanteed seltskond hundikutsikaid. Kõige selle loomarikkuse juures tuleb veelkord rõhutada, et maanteedel näeb allaaetud loomi meeldivalt vähe. Tunduvalt vähem kui näiteks Texases. Kas on loomad targemad, juhid osavamad või kulgeb elu teistmoodi.
Maaris: Väiksematest loomakestest tegid kohalikele muret SÄÄSED (igas toas, kus elasime, oli elektriline sääsepeletaja), aga ilmselt olid ilmad liiga külmad sääskede ja muude mutukate jaoks, nii et minu tähelepanu fookusesse nad ei jõudnud. Teisel aastaajal on olukord muidugi teine, nii et tuleb lausa kasutada sääsevõrku.
Panso sõnadega: „Muide, kuidas põhjamaa mees Tallinnast lõunamaa öös moskiitovõrgu alt voodisse poeb, kui voodi on ühes seinas ja elektrilüliti teises seinas, sellest võiks teha estraadinumbri või ameerika naljapildi. Lõpuks olid selles õudses pimeduses võrk, jalad, linad, moskiitod ja närvid nii sassis, et moskiitod pidid end võrguga kaitsma, et Tallinna-mees neid ei hammustaks.“
Terje: Arvasin, et kõik kohalikud VEISED on seebud (Bos indicus), sellised väikese vahva rasvaküüruga idamaised lehmad. Tegelikult liigub tänavatel ringi ka Bos taurus tüüpi isendeid (meie lehmade sugulasi) ning loomulikult ka tauruse ja indicuse ristandeid. Teine üllatus oli näha tänavatel vasikaid. Olin kuulnud, et tänavalehmad on need, kes piimalehmaks enam ei kõlba ning inimesed ajavad nad kodust valja. Tegelikult see nii päris pole, sest tänavatel liigub nooruslikke lehmi, pulle ning loomulikult ka vasikaid. Ka vabakäigulehmad saavad lapsi ja annavad piima.
HOBUSED on väikesed, rääbakad, enamasti halvasti koheldud, kärnas ja vermeis. India hobusetel on omapärased kõrvad: kõrvade tipud pole sirged, vaid pisut keerdus ehk kõveras, nagu oleks keegi neid painutanud.
Maaris:KOERAD olid kõik ühte nägu ja tegu: erksa näoga kõrbekoerad. Kogesime nende tugevat territoriaalsust: kui koerterühm hakkas neid saiaga toitnud Terjet jälitama, siis oma territooriumi piiri nad ei ületanud.
MeieAjmeri elukoha perenaise tütar, kes oli loomaarst, oli paar tänavakoera adopteerinud – teinud vajalikud kaitsesüstid ja pakkus neile peavarju. Tänulikkus ja ustavus paistis nende pilgust iga päev. Räägiti ka ühest vabatahtlike organisatsioonist, mis tänavakoeri vaktsineerib. Ei ole juttugi nende kinnipüüdmisest või hävitamisest.
Torkas silma KASSIDE vähesus: nägin vilksamisi vaid kahte tänaval luusivat kassi. Kohalikud esitasid neli erinevat kasside vähesust seletavat teooriat: 1) kassid on ööloomad ja luusivad ringi vaid pimedas, seepärast neid päeval ei näegi, 2) tänavatel on nii palju koeri, et koerad peletavad kassid kuhugile peitu, 3) India inimesed ei armasta kasse, hulkuvaid kasse ei söödeta, 4) tõukassid elavad kodudesse suletult. Bhanu arvas, et oma iva on kõigis neis seletustes.
Terje:PÜHVLID. Vabakaigupühvleid ei näinud. Kõik olid kellegi omad või vähemalt köiega posti või puu külge seotud. Harda lahedal külas oli neid eriti palju. Indias elavad pühvlid on tavalised kodustatud vesipühvlid (Bubalus bubalis) ning neid ei maksa segi ajada metsiku Aafrika pühvliga. Vesipühvleid peetakse piima saamiseks. Pühvli piim on lehma omast rasvasem – lehma piimas on rasva umbes 3.6%, pühvli omas 8%. Alles nüüd jõuab mu teadvusse, et millegiparast me Indias olles pühvlipiima ei proovinudki. Ei tea miks?
KAAMEL. Kaamelist oli juttu juba sõiduriistade peatükis. Tänavail nägime kaameleid kõikjal. Ajmeris oli nende põhitööks ehitusliivakaarikute vedamine. Losside ja kindluste juures aga turistide ‚lüpsmine’. Sageli olid kaamelid kaunistatud vaipade ja ornamentidega, kaela peale olid maalitud svastikad. Väärikad ja huvitavad loomad.
ELEVANT. Neid nägime vaid korra ja läbi vihma – Jaipuri lossi elevandid lasti enne tööpäeva lõppu koju, sest vihma sadas. Ka elevandid on kaunistatud maalingute ja ornamentidega. Ajmeris näitas Bhanu meile maja, kus elab linna ainuke elevant. Elevanti ennast ei näinud.
SEAD. Üllatas linnas ringi hulkuvate sigade rohkus. Põhiliselt kohtas neid prügihunnikutes, kuid ka niisama tee kõrval jalutamas või põõnamas. Sead on värvilised, laigulised, mustad, roosad, valged, kirjud. Mõtisklesin, et ei tea, kas neil on 38 kromosoomi nagu tavalisel koduseal või 36 kromosoomi nagu metsseal. Välimuselt sobisid India sead nii koju kui metsa. Tegin sigadest mitmeid pilte. Kui neid arvutis kohalikele näitasime, ei kuulnud vaimustushüüdeid. Siga vist pühade loomade hulka ei kuulu, ehkki Ajmeri ajaloomuuseumis nägin skulptuuri, kus üks paljudest India jumalatest (Vishnu vist) oli metsseana kujutatud (nii nagu Shiva esineb sageli lehma voi kobrana).
EESLID ei ole ei armastatud koduloomad ega ka pühad olevused. Nad on pisikesed, sitked ning teevad rasket tööd. Püüdsin paari eesliga juttu ajada – nad ei ole seltskondlikud.
LINNUD
Maaris: Terje tegi tähelepanekuid lindude kohta. Mina fikseerisin vaid linnulaulu, mis akna taga käivitus kohe päikesetõusu järel.
Terje: Linde oli palju ja huvitavaid. Linnades hüppavad ringi kuldnokataolised kauni oranzi silmatriibuga hallikasmustad linnud. Muidugi ka tavalised varblased, kes on täpselt ühesugused nii Eestis, Indias, Uus-Meremaal, Lõuna-Aafrikas, Brasiilias ja USAs. Mägedes nägime mitmeid kotkaid. Kotkas lendas ka külaliste peade kohal, kui peigmees Varun Bhopalis pruudi majja sisenes. Vist hea märk. Bhanu rääkis pikalt linnust, keda ta 'cucoo-bird’iks’ kutsus. Pidi olema suur ja must ja tegema cucoo häält. Seda lindu me ei näinud ega kuulnud. Peab ikka tagasi minema. Nägime aga vaenukägu (Upupa epops). Olin vaga üllatunud, sest ei oodanud selle ka Eestis elava linnuga Indias kohtuda. Vaenukägu on siniraaglane. Eestis on ta lähimad sugulased siniraag ja jäälind, Indias on sugulasi rohkemgi. Käoga ei ole tal mingit pistmist. Kui avastusest suure õhinaga Bhanule rääkisin ja pilti näitasin, ütles Bhanu ükskõikselt: „Ah ma tean küll, see on ju rähn”. Üldiselt on Indias loodusse terve suhtumine. Ei hakata end vaevama nimetuste ja süstemaatikaga. Lind on lind ja lill on lill. Vaenukägu, kotkas või rähn – mis vahet seal on.
Peaaegu oleksin unustanud kõige tähtsama linnu – paabulinnu. See on India rahvuslind ning neid kohtab siin ja seal – külades, aedades, ka niisama tänavatel, Mayo college'i varjulistel alleedel ja mujal. Mingeid erilisi huvitavaid elamusi meil paabulindudega seoses polnud.
AHVID
Esimese ahvielamuse saime Pushkaris, kus jälgisime, kuidas ahvikari koos ahviimikutega mööda eluohtliku välimusega eletrijuhtmeid elektriku osavuse ja professionaalsusega tänavat ületas. Ahve leidus ka teede ääres, peatasime auto ja andsime neile banaane. Kui pilk oli ahvide leidmiseks juba küllalt vilunud, hakkasime neid nägema kõikjal – Ajmeri vanalinnas, Jaipuri ja Jodhpuri lossides, isegi Delhis presidendipalee väravapostidel. Rajastani linnaahvid on tõenaliselt reesus makaagid, keda peetakse inimese järel maailmas üheks kõige laiemalt levinud ja kohastunud imetajaks (arvan, et asjatundjad jätsid rotid ja hiired arutelust välja).
MUUD LOOMAD
Linnades näeb kõikjal lõbusaid ja teokaid vöötoravaid.Eriti kauni mulje jätavad nad põliste banjanipuude õhujuurte vahel turnides. Vöötoravate vaatlemisest ei saanud küllalt.
Ajmeri kesklinnas, järve kaldal kuningas Akbari aegsete marmorehituste imetlemise käigus koperdasime ühe suure tamarindipuu all linnusitahunnikutele. Vaatasin üllatunult üles, suu imestusest lahti,,,,,ja terve puu latv oli täis riputatud suuri musti kõrvadega kotte, mis aeg-ajalt maapinna poole valkjaid saadetisi läkitasid. Olime leidnud magavate nahkhiirte koloonia. Panin suu kiiresti kinni ning otsisin pisut ohutuma vaatluspunkti. Nahkhiired olid suured, koera näoga - arvatavasti lendrebased ehk flying foxes. Teine kohtumine suurte nahkhiirtega oli külas Narmada ääres. Külapoisid ja Divya harjutasid püssilaskmist ning äratasid üles suure karja lendrebaseid, kes siis rahutult tükk aega ringi lendasid.
Taj Mahalis kohtasime mangusti. Korralikke pilte temast ei saanud, kuid elamuse küll.
Külas nägi põldudel rahulikult ringlilonkivaid rebaseid ja metskitsi. Korra nägime maantee ääres ka suuri antiloope, vist nilgaid, ehkki päris kindel ei saa olla. Ühel õhtusel autosoidul ületas maanteed seltskond hundikutsikaid. Kõige selle loomarikkuse juures tuleb veelkord rõhutada, et maanteedel näeb allaaetud loomi meeldivalt vähe. Tunduvalt vähem kui näiteks Texases. Kas on loomad targemad, juhid osavamad või kulgeb elu teistmoodi.
Maaris: Väiksematest loomakestest tegid kohalikele muret SÄÄSED (igas toas, kus elasime, oli elektriline sääsepeletaja), aga ilmselt olid ilmad liiga külmad sääskede ja muude mutukate jaoks, nii et minu tähelepanu fookusesse nad ei jõudnud. Teisel aastaajal on olukord muidugi teine, nii et tuleb lausa kasutada sääsevõrku.
Panso sõnadega: „Muide, kuidas põhjamaa mees Tallinnast lõunamaa öös moskiitovõrgu alt voodisse poeb, kui voodi on ühes seinas ja elektrilüliti teises seinas, sellest võiks teha estraadinumbri või ameerika naljapildi. Lõpuks olid selles õudses pimeduses võrk, jalad, linad, moskiitod ja närvid nii sassis, et moskiitod pidid end võrguga kaitsma, et Tallinna-mees neid ei hammustaks.“
No comments:
Post a Comment