Tänavad on täis erksavärvilises riietuses naisi, mehed kannavad värvilisi turbaneid.
Märkasin ka ühte Muhu seeliku moodi värvides naist.
Põldudel töötavad erekollastes, erepunastes, eresinistes värvides saridega naised, sama värvilised sarid on ka naistel, kes teetöödel või ehitustel raskeid kive kannavad. (Panso märkas samuti töötavaid naisi: „Palja kõhuga naised, rõngas ninas, katkusid kõplaga maad“).
Pildil on maanaine, keda kohtasime Harda lähedal Narmada jõe ääres uidates.
Sellel pildid on aga Jaini templi ehitustööline Ajmeris.
Värviküllusest pulmades ei maksa rääkidagi – kõik sädeleb ja sätendab, värvidele lisandub kuldne ja hõbedane helk.
Sellel pildil oleme koos Bhanu ja tema maal elavate sugulastega.
Panso on pidurüüs India naiste kohta kirjutanud: „Minult on küsitud: kas India naised on ikka tõepoolest ilusad? Jah, sel õhtul nägin palju ilusaid naisi, kui mõelda ilu all üllatuslikku välisilmet, pealispinnalist vormide harmooniat, riietuse maitsekust, materjali peenust, mustrite andekust, kandmise oskust, kõndimise nõtkust, soengute läbitöötlust, iluravi hoolikust ja kalliskivide küllust.“
Pulmadest kirjutame edaspidi üksikasjalikumalt.
Minu kultuurivõhiklus avaldus väga nähtaval kombel: olin igapäevariietuseks valinud musta ja valge värvid, ja see oli hindu värviküllases kontekstis kohatu – pigem sobinuks see moslemi keskkonda. Peale selle on mustal ja valgel ka negatiivne tähendus. Nii näiteks ei tohi peigmees oma pulmas mitte midagi musta kanda, ka mitte kingi. Sünnipäevakingitus ei tohi olla pakitud musta või valgesse pakendisse. Must värv on halb märk.
Pildil oleme koos Bhanu naabermaja ehitusel töötava maanaise ja tema lapsega.
Ka ülekantud tähenduses on India värviküllane. Kõrvuti on erinevad religioonid, kombestikud, templid ja pühad, erinevad rahvused, seisused ja kastid.
Terje : Olen Markaga igati nõus, et India on värviküllane. Minagi imetlesin kollastes-punastes sarides naisi põllutööd või rasket teetööd tegemas. Bhanu vanemate maja ees kasvab suur vana neemipuu. Ühel päeval ronis selle otsa kirevates riietes nais-kitsekarjus ning hakkas mööda oksi turnides pikavarrelise kirvega oksi raiuma – kitsedele oli sööki vaja. Karjust oli väga kena vaadata.
Meelde jäid ka erekollaste ja punaste pulbrikuhjadega müügiletid Krishna sünnipaigas – need olid värvid rituaalsete täppide ja triipude tegemiseks.
Palju nägime värviliste sarvedega lehmi. Tegemist pole idamaiste lehmade eripäraga – sarved on värvitud hindude kõige suurema püha, valgusepüha Divali auks. Ja lehmad kõnnivad sini-kolla-punaste sarvedega kuni järgmisel Divalil värske värvi peale saavad. Värviliste ornamentidega olid kaunistatud ka elevandid ja kaamelid. Hobuste kaunistused olid tunduvalt lahjemad – heal juhul olid neil peas värvilised valjad. Eeslite kaunistamisest ei hoolinud keegi. Ka koerad-sead luusisid ringi tavalistes kaitsevärvides.
Külades olid majade aknad-uksed helesiniseks värvitud. Umbes nii nagu Venemaal. Asjal on mõte sees – sinine pidi putukaid peletama.
No comments:
Post a Comment