Harda linnakeses, kus elas üks Pateli vendadest (Bhanu tädi ehk boa-ji poegadest) oma perega, paluti meid korraks sisse astuda tema koju. Meid pandi istuma külalistetuppa, Bhanu pere suundus järgnevatesse ruumidesse (seal toimus mingi järjekordne pulmadega seotud kingituste vahetamine). Külalistetoa sein oli mitmesuguseid pilte täis, nende seas oli ka üks koduselt mõjuv pilt lumise maastikuga, mis tundus siinses kontekstis täiesti arusaamatuna. Meile pakuti vett, teed ja sööki, nagu alati. Kui hakkasime ära minema, siis kõige esimeses ruumis, arvatavasti suvises külalistetoas nägime seinal suurt Mahatma Gandhi pilti. Selle vastas oli foto Indira Gandhist, kes oma ringsõidul Madhya Pradeshis oli külastanud ka Pateli peret. Seda fotot näidati suure uhkusega, nagu ka vanaisale kunagi antud tunnustuskirja. Hiljem kuulsime Bhanult, et Hardas elav vend on poliitik, Kongressi partei liige ja püüdleb osariigi parlamenti. Olevat arukas, ent liiga aus poliitiku jaoks. Harshita isa olevat tema kohta öelnud, et parlamenti pääseb ta ainult siis, kui oma ausat iseloomu muudab.
Delhis käisime Mahatma Gandhi memoriaalis (Gandhi Samadhi): see on paik, kus ta surnukeha põletati (ghat). Arhitektuuriliselt lihtne, ent mõjus paik.
Mustal marmorplaadil oli värske vanik peiulilledest. Nagu kõikjal pühades paikades, võtsid inimesed enne sinna paika minemist oma jalanõud jalast. Ghati juures seisti mõtlikus vaikuses, fotograaf tegi soovijatest pilti.
Sealsamas lähedal on majake, kus Gandhi elas siis, kui ta 3 kuud enne India iseseisvuse saavutamist avalikust elust eemale tõmbus. Seal elas ta tagasihoidlikult ja vaeselt, ise puuvilla kedrates ja kangast kududes. Võimust loobudes säilitas ta sisemise vabaduse. Renu: „võimu omades ei ole sa kunagi nii vaba kui võimu mitte omades, sest siis sa kardad midagi kaotada“.
Autos Renu ja Bhanu läksid lausa põlema, rääkides Gandhi elust ja vaadetest. Algul ta tahtis saada kuulsaks ja rikkaks advokaadiks, aga Lõuna Aafrikas toimus sisemine pööre: vaja on tegutseda India rahva huvides. Ta pöördus Indiasse tagasi, riietus lihtsa külamehe riietesse ja asus organiseerima vägivallatut vastupanu Briti ülemvõimule (Terje: seda kõike on kujutatud ka filmis nimega ’Gandhi“, mis on tehtud aastal 1982 ning kus Gandhit mängib India päritolu Briti näitleja Ben Kingley. Minu indiareisile panigi kauni punkti seik, et Delhi-Londoni lennukis sain seda filmi järjekordselt üle vaadata. Film on endiselt hea).
Siis läks meie jutt ema Teresale ja tema elule: kuidas ta tundis Albaanias noore tüdrukuna ära oma tõelise kutsumuse - teenida India vaeseid; kuidas ta katoliiklasena elas terve elu Kalkuta vaestelinnaosas, aidates haigeid ja puutumatuid. Ta on maetud Kalkutasse. Kas ka pühakuks kuulutatud? (Terje: Jah, paavst Johannes Paulus II kuulutas ta pühakuks). Tegelikult on see ükskõik, arvas Renu, see on vajalik ainult inimestele.
Oli näha, et nii Mahatma Gandhi kui ema Teresa on Renu ja Bhanu jaoks tähtsad eeskujud ja innustajad. Nagu arvatavasti paljudele Indialastele.
Juba kodus olles nägin TV-s dokumentaalfilmi tänapäeva Indiast, kus jälgiti Mahatma Gandhi pärandit tänapäeval. Intervjueeritavad inimesed austasid teda kui sümbolit, ent tema ideid peeti liiga idealistlikeks ja tänapäeval sobimatuteks. Kunagise Gandhi soolamarsi paikades Gujaratis oli mitmeid kunagi Gandhile pühendatud palvelaid, mis olid nüüd lukustatud ja unustuse hõlmas. Gandhi suured eesmärgid – vaenu kaotamine hindude ja moslemite vahel, seisusliku ja majandusliku ebavõrdsuse vähendamine – ei ole tänapäeva Indias ikka veel täielikult realiseeritud.
Gandhi vägivallatu vastupanu ehk satyagraha idee aga elab edasi.
No comments:
Post a Comment