Kuningas Akbar

Akbarist kuulsime peaaegu kõikjal, eriti aga Ajmeris ja Agras. Akbar on hindude jaoks tugeva, targa ja õiglase valitseja sümbol, suurim moslemi kuningas. Hindud on uhked tema üle.

Kuningas Akbar kuulus suurmogulitest India valitsejate hulka, tema eluaastad on 1542-1602. Suurmogulid valitsesid Indiat kolmsada aastat 16.-19.sajandini, siis läks võim üle brittidele. Akbar oli ühelt poolt sihikindel vallutaja (ta vallutas tagasi alasid Põhja-Indias, sealhulgas Rajasthanis ning laiendas oma valdusi lõunas) ja kindlameelne valitseja (lõi tsentraliseeritud riigi püsiva keskvõimu ja efektiivse haldussüsteemiga, oskas osavalt kaasata hindu ülikuid oma riigi valitsemisse). Teiselt poolt on ta ajalukku läinud oma erakordse ususallivuse poolest. Tema valitsemispõhimõte oli „rahu kõigi jaoks“.

Bhanu rõhutas temast rääkides, et olles ise moslem, ei sundinud ta hindusid usku vahetama, nagu teised suurmogulid, vaid vastupidi – püüdis neid uskusid lepitada. Tema paljude naiste seas oli nii kristlasi kui hindusid. Ta tundis suurt huvi religioossete ja filosoofiliste diskussioonide vastu (sufide ja shiitidega, kristlaste ja parsidega) ning püüdis ise kujundada uut religiooni, mis sünteesiks islami ja hinduismi. Kõigis religioonides on ühine tõde (Din-i-Ilah). Ta soosis nii islami kui hindu kultuuri, lõi harmooniat ja silus vastuolusid. Nii et ta võib olla ka meie jaoks erinevate kultuuride eduka integreerimise näiteks.

Ajmeri linnas on Akbariga seotud kaks mälestusmärki, kus ka meie käisime:

Esiteks - Akbari palee, kus praegu asub riiklik kunstimuuseum.

Teiseks - Dargah – 13.sajandi sufi pühaku Khwaja Muin-ud-din Chishti matusepaik, mille juurde on ehitatud moslemi pühamuid. Akbar tegi siia igal aastal palverännaku. See on ka tänapäeval India ja lähipiirkonna moslemite kõige olulisem palverännaku koht.

Agra lähedal on Akbari mausoleum (Sikandra) ning Akbari rajatud ideaalne linn (Fatehpur Sikri) , mis tegutses impeeriumi pealinnana 1570-85. Pärast Akbari surma hüljati niihästi see linn kui ka Akbari liberaalsed vaated.

Agras asuv Taj Mahal on 17.sajandil ehitatud Akbari lapselapse Shah Jahani poolt.

Meie jõudsime ära käia vaid Taj Mahalis.

Akbarist on kirjutatud palju lasteraamatuid ja tehtud filme, nii et Divya oli hästi informeeritud. Teda inspireeris kõige enam Akbari suhe oma hindust naisega, kes oma meest targalt suunas. Naine olevat olnud teravmeelne ja vaimukas, osanud seletada kuningale, mis on õige, mis vale, viinud teda lossist välja elu keskele. Seda naist iseloomustas humoorikas ja teravmeelne sarkasm.

Akbaril on otsene seos ka Eestiga. Gunnar Aarma oli veendunud, et ühes oma eelmises elus kuulus ta Akbari õukonda. Fatehpur Sikri paleedes uidates leidis ta üles selle ruumi, kus ta kunagi oli elanud. Meie seal kahjuks ei käinud.

Matusekombed

Kui hindu sureb, siis ta põletatakse samal päeval. Selles rituaalses toimingus osalevad ainult mehed. Keha asetatakse kanderaamile ja viiakse põletuspaika. Rongkäigus astuvad eespool vanemad mehed. Põletada tuleb tingimata vabas õhus, see on hingele hea. Põletamiseks on vaja väga palju puid ja umbes 1 kg võid (ghee – või, millest vesi on välja võetud). Mida rikkam ja kuulsam inimene, seda väärtuslikumat puitu kasutatakse – näiteks Indira Gandhi põletati sandlipuudega.

Põletuspaigas teeb vanem poeg 3 vastupäeva ringi ümber keha, palvetab ja läidab tule. Mehed istuvad veidi eemal ja ajavad omavahel juttu. Tagasiteel koju kõnnivad kõige ees noorimad mehed. Kodus pestakse end puhtaks. Ka naised, kes ootasid kodus, lähevad dushi alla. Järgneb ühine sööming. Kolme päeva pärast minnakse uuesti põletamispaika ja korjatakse kokku alles jäänud luud ja tuhk, mis heidetakse pühasse jõkke või järve. 10 päeva jooksul põletamise järel sooritatakse mitmesuguseid rituaale (ohverdamine, piima- ja riisitoitude valmistamine) kadunu hinge rahustamiseks. 11. päeval tulevad sugulased uuesti kokku, palvetavad, söövad, naistele kingitakse uued riided. Pärast seda on hing lõplikult kehast lahkunud ja uuele rännakule asunud. Leinamine on lõppenud, algab uus elu.

Meie käisime kahes endises põletuspaigas (ghat): Jodhpuris suurejoonelise maharadzade mausoleumi juures

ja Delhis Mahatma Gandhi põletuspaigas. Viiel korral nägime, kuidas mööda teed või tänavat läks matuserongkäik: mehed kandsid riidega kaetud keha kanderaamil, selle taga tuli vaikiv meeste protsessioon. Vanaisa ütles Varunile, et matuserongkäigu kohtamine teel pulma on hea märk.

Indias on ka surnuaedu – need on moslemite ja kristlaste jaoks.

Püha jõgi

Indias on üldse 5 püha jõge: Ganges, Yamuna, Godavari, Kaveri ja Narmada. Gangese ääres me ei käinud. Yamuna jõge nägime Taj Mahali taga. Aga lähemalt puutusime kokku Narmada jõega, mida peetakse isegi kõige pühamaks ja vanemaks. Usutakse, et tilk Narmada vett peseb maha inimese patud.

Legendid seostavad seda jõge kahe jumalaga. Usutakse, et Narmada jõgi tekkis hävitajajumal Shiva higist. Teise legendi järgi tekkis jõgi nii, et loojajumal Brahma poetas pisara.

Narmada jõgi saab alguse idapoolsetest mägedest, kus ta voolavat välja lehma pead meenutavast koopast ja suubub läände Gujarati lahte.

Narmada ääres on palju templeid, pühasid paiku ja surnupõletamise kohti. Üks kõige mõjukamaid palverännaku teekondi on ümber Narmada jõe (nn. Narmada Parikrama): askeedid ja palverändurid käivad jala Araabia merest alates piki jõge kuni jõe alguseni Maikali mägedes Madhya Pradeshi osariigis ja teist kallast pidi tagasi mereni, kokku 2600 km. Arheoloogilises mõttes on see jõgi huvitav selle poolest, et selle kaldail on leitud nii dinosauruste kui ürginimeste jälgi.

Meie sattusime Narmada äärde nii, et teel Ajmerist Bhopali pulmapeole tegime peatuse Harda linnas ja selle lähedal asuvas külas Bhanu vanatädi paljulapselises peres. Pärast ööbimist hiiglaslikus marmorhäärberis ja tutvumist lehmade ja suurpõldudega sõitsime autodega jõe äärde. Ühe majakese juures askeldasid naised ja valmistasid sööki. Meie rändurite seltskond laskus kaldast alla, istus paati ja sõitis jõe keskel olevale liivasaarele.

Pildil: Sonu, Bhanu ja Varun.

Vesi oli puhas ja täiesti läbipaistev, ümberringi oli inimtühi avar maastik, valitses vaikus. Taamal paistis mitme tuhande aastane tempel.

Saarel võtsime kingad jalast ja kahlasime pühas vees, korjasime valgeid, punakaid ja rohelisi kive.

Milline rahu ja puhtus närvilise linnameluga võrreldes! Meie kõik olime vaimustuses sellest paigast. Hiljem kuulsin, et Bhanul on plaan veeta pensionipõlv just nimelt siin, Narmada ääres, jätta need Ameerika ostukeskused kus seda ja teist.

Tagasi kaldale jõudes pakuti meile rikkalikku lõunasööki. Hindud sõid maa pealt, rististes istudes, meie jaoks toodi toidud laua peale.

Pildil oleme koos Renu ja Bhanu maatädiga.

Eemal maja juures seisis üks ereda turbaniga mees. Selgus, et see on baba-ji, rändav askeet, kes kuu aega tagasi oma palverännakul siia jõudis ja valis selle paiga oma peatuspaigaks. Meile räägiti, et pühamees seisab kogu aeg püsti, ka magades. Süüa võtab ta inimeste käest üks kord päevas, kui see õigel ajal talle tuuakse (ta sõi vaid sojaputru). Kui talt midagi küsitakse, siis ta vastab lühidalt, aga ise juttu ei alusta. Perekond oli väga uhke, et pühamees nende maja oma peatuspaigaks oli valinud, see oli suur õnn.

Kunagi sadu aastaid tagasi tuli siiasamasse paika üks pühamees surema – ta sooritas siin samadhi, tahtliku hinge kehast lahkumise. Selle sündmuse auks ehitati mälestusmärk – Shiva altar.

Paar aastat tagasi tuli jälle siia üks rändav pühamees. Kui ta hakkas ära minema, siis tuli ootamatult 1 km tagant tagasi ja oli veel paar päeva siin. Tema auks tehti teine altar ja ehitati sinna kõrvale okstest onnike. Nüüd oodatakse teda tagasi. See on perekonnale hea märk, kui pühamehed tulevad nende juurde.

Sealsamas jõe kaldal toimuvad ka perekonna matused, tuhk heidetakse jõkke.

Õige annetamine ehk Daanam

Seal, kus lääne inimene teeb paar lihtsat joonekest, kujundab ida inimene keerulise mustri. Kui meie räägime pro-sotsiaalsusest, annetusest ja kinkimisest, siis hindu traditsioonis on nende mõistete ümber terve süsteem ehitatud: eristatakse annetaja ja vastuvõtja erinevaid rolle, annetamise sobivaid ja sobimatuid tingimusi, kingituste liike jne.

Daanam tähendab tahet jagada oma rikkust teistega. Õigesti sooritatud daanam puhastab hinge ja nõrgendab kiindumust illusioonide maailma suhtes. Andmine on kunst: andma peab õigele inimesele õigel ajal ja õiges kohas. Annetama peab isetult ja alandliku meelega, mitte haletsedes saajat, vaid teda austades. Meeles peab pidama, et tegelikult on see jumal, kes andja kaudu annab. Annetades ei tule oodata tänu või vastuteenet.

Suurimaks annetuseks, mida üks perekond saab teha, on tütre äraandmine (mehele, mehe perekonnale). Sellest rääkis Renu erilise tunderõhuga. Ta ütles, et sellekohast hindu keele sõna - Kanya Daan - ei ole võimalik adekvaatselt tõlkida, sellel on sügav emotsionaalne tähendus. Tütar on suur väärtus, ta on kodus nagu Lakshmi, külluse jumalanna, tema äraandmine mehele on väga sügava tähendusega. See on suurim annetus, mida võib elus teha.

Pildil: Harshita jätab hüvasti oma isaga.

Pildil: noorik jätab hüvasti oma perekonnaga.

Pildil: noorik jätab oma käejälje isakodu seinale.

Väljavõte artiklist, milles eristatakse annetuse liike:

The second taxonomy of daanam , also described by Hemadri, is based on the kind of recipient and the nature of the resource given.

1. Daanam to guests ( atithi-daanaani ). It is said that such a daanam is made because of guilt stemming from the occurrence of a forbidden thought, or the performance of a

prohibited or forbidden act. This kind of daanam is akin to a virtuous deed that helps

to atone for, and compensate for a sinful one. (Hemadri, p. 849)

2. Physical, verbal and mental daanam ( kaayika vaachika maanasa daan-lakshanaani ). 41

(a) Physical daanam ( kaayika ) consists of giving gold (symbolizing money in general) to a deserving person.

(b) Verbal daanam ( vaachikam ) consists of giving asylum (protection) to a helpless person, with the assurance of protection even at the cost of the donor's own safety.

(c) Mental daanam ( maanasikam )consists of giving knowledge, or initiating someone into the world of learning, or wishing that someone become learned. Implicit in the idea or giving or imparting knowledge is the notion that the recipient is being taught the technique of acquiring knowledge.

3. Giving away a girl in marriage ( kanyaa-daanam ) : 42

In traditional Hindu thought, women in general and virgins in particular are revered. Therefore, it is said that there is no daanam comparable to the daanam of a daughter. Those who desire to attain all kinds of virtue should give away their daughter in marriage to a suitable person. This is one of the foremost duties of a householder.

A latent theme in kanyaa-daanam is that of ensuring the welfare of women. If women are satisfied, self-reliant, well-educated and self-controlled, society will flourish and prosper because it is women who are starting point of generations, and the strength of a society depends on that of women. Therefore, along with the significance of kanyaa-daanam, at many places Hindu texts point out the need to take good care of women.

4. Munificence, or excessive daanam ( ati-daana-lakshanam ) : 43

This kind of daanam involves the giving of three resources, namely, cows, land, and knowledge. These are supposed to be the basic means of survival, and save one in adverse times ( narakam ). Therefore, the giving of such resources reflects great generosity.

5. Giving food ( anna-daanam ) : (Hemadri, p. 973)

The giving of food is considered a superior daanam because food sustains. If one wants grace for oneself, this kind of daanam is prescribed, even if this means giving away a share from the food to be consumed by one's own family. Since this daanam entails some expectation, it is considered to be a raajasa kind of daanam.

6. Giving of bronze and silver ( apaaka-daanam ) :

Bronze and silver were used in ancient times for making coins, and in this sense, the giving of these metals signified the giving of money. These metals were supposed to be distributed among people after certain rituals, in order to attain comfort, glory and popularity.

7. Giving of asylum/protection ( abhaya-daanam ) : (Hemadri, p. 946-951)

In Hindu tradition, giving asylum or protection to one who comes seeking it was always considered noble, even if the seeker is an enemy. Giving asylum implies giving shelter to a person who has lost faith and trust in his own protector who has lost virtuousness, and is now fearful, insecure, diffident and distrustful. Providing asylum to a person in this state gives him reassurance and revives his faith in humanity. On the other hand, if such protection is refused, this is perceived as a breach of trust, which, in turn, generates a feeling of insecurity, and adversely affects the harmonious co-existence of the members of a society.

-----

8. Giving ornaments ( alankaara-daanam ) : 44

The objective of this kind of daanam is to find happiness in seeing others well-groomed and decorated.

9. Giving (relinquishing, or giving up) pride ( ahankaara-daan-vidhih ) 45

Here we have a special case of daanam, which refers to the confession of sins to God, the assumption being that these sins are acts committed out of ahankaar, or 'ego'. In this case, what is the resource, and who are the donor and the recipient of daanam ? Apparently, the resource is ahankaar or ego, very unlike the other resources that are meant to do good to the recipient. The 'donor' is the confessor, the one who gives up his ego in order to cleanse himself of guilt because of his sinful deeds. The recipient in this case would be a symbolically created person, someone greater than the donor, to whom the donor can give his ahankaar (and thus get rid of it). The whole idea is strongly reminiscent of the Christian practice of confession to a priest.

---

10. Giving health ( aarogya daanam ): 46

The giving of health is considered to be as important as giving food - both have the component of nurturing another person. This kind of daanam involves providing medicine and healthy food to the ill, showing them love and affection, and taking care of their physical needs. Such daanam is prescribed because not everyone can be a doctor and give direct treatment to those who need it. It also implies that the physical body being the means through which the major goals of life ( dharma, artha, kaama , and moksha ) are to be attained, it is everyone's responsibility to ensure that all remain physically healthy.

11. Giving resources of luxury ( bhoga daanaani ) : 47

Since items of luxury are of greater material value and are usually more cherished possessions, it requires greater detachment to give away such resources. Hence the giving away of precious items (such as gems and jewels), especially to a Brahmin (whose worthiness as a recipient has already been described), is considered particularly praiseworthy.

12. Giving of wayside shelter and food to travelers ( prati-shraya-daanam ) : 48

This is self-explanatory. Constructing wayside shelters which provides relaxation as well as food and other amenities to travelers is yet another form of superior daanam .

13. Giving daanam by proxy (meant for a Brahmin recipient) ( daana-visheshah paatraasannidhaane) : 49

So high is the status of a Brahmin as a recipient of daanam , that any trustworthy Brahmin can take a daanam on behalf of the actual recipient, in case the latter is unavailable. Moreover, such daanam can be given to the recipient's relatives, members of his clan, teachers and friends or well-wishers. Thus it appears that the core idea in daanam is to give , even if the target of giving is not a specific recipient. This prescription for particular forms of daanam needs to be compared with all that has been said in the texts regarding the worthiness of the recipient. Evidently, the worthiness of a specified recipient can spread to others associated with him, and a trustworthy Brahmin may be considered worthy in this sense.

Terje täiendus: tõepoolest - peredes, kellega meie kohtusime, on tütar suur rikkus. Kuid tõenäoliselt mitte kõigis India peredes, sest Indias on seadusega keelatud loote soo määramine. Ja mitte seepärast, et jumalatel midagi selle vastu oleks, vaid seepärast, et vältida tüdrukloodetega raseduste enneaegset katkestamist.

Alkohol

Kolme Indias veedetud nädala jooksul ei joonud me tilkagi alkoholi, selleks ei olnud ei võimalusi ega vajadust. Hindu religioon ei keela alkoholi, selles mõttes erineb see islamist. Naised ei joo alkoholi üldse. Meeste alkoholi liigtarbimist takistab perekond, tuttavad, sotsiaalne surve.

Meie tuttavad alkoholi üldiselt ei pruukinud.

Erand oli jõuluõhtu Bhopalis, kui noored kutsusid meid itaalia restorani: seal tellisid noormehed endale euroopaliku toidu kõrvale moquito.

Pildil: õnnelik naisemees Varun, Terje, Divya ja Sonu.

Teisel restoranis käigul Renu õe sünnipäeva tähistamiseks ei näinud küll kedagi alkoholi tarbimas. Pulmades ja uusaastapeol oli ühes kõrvalises nurgas eraldi lett viski ja brändiga, kust mehed said oma pitsikesi osta.

Bhopalis sisseoste tehes nägime ühte müügiletti, kus olid müügil kohalikud õlled. Autosõitudel märkasime müügikohtadel silti: English beer and wines.

Jodhpuris sattusime juhuslikult turistidele mõeldud alkoholipoodi ( meil oli vaja raha vahetada): see oli täiesti inimtühi.

Tunded

Üks meie lugeja ütles mulle: Muidu on kõik väga huvitav, aga tundeid on vähevõitu. Räägime siis seekord tunnetest.

Enne sõitu valitses muidugi ootusärevus, ent ka ohutunne. Kartus oli seotud sellega, et olin võhiklik India tegelikkuse suhtes, teistest tsivilisatsioonidest olin varem kokku puutunud vaid Hiina ja Mehhikoga ja teadsin ohtusid, mida peab silmas pidama valge kohalikku keelt mitteoskav naine mittelääne ühiskonnas. Kartustunnet süvendas veel seegi, et kui sügisel hakkasime oma India marsruuti tegema, siis üks idee oli peale pulmapidu minna Terjega kahekesi rändama, näiteks käia ära Varanasis. Ent kui Terje seda plaani Bhanu perekonnale tutvustas, siis Renu keelas selle idee kategooriliselt ära, just meie julgeolekut silmas pidades.

Indiasse saabudes valdas mind ootusärevus, kerge kartus, ettevaatlikkus.

Tegelik elu kujunes nii, et olime kogu Indias oleku ajal kohalike kindla kaitse all ja see tekitas kindlustunde. Meie maailm jagunes ohutuks Bhanu jt. poolt vahendatud pooleks ja sellest väljaspool asuvast tundmatuks ja ohtlikuks pooleks (meie arusaamades). Kui tekkis vaba aega, siis ega me ei julgenud eriti omapead uudistama minna. Bhopalis tekitas selline kartus täiesti koomilise olukorra: meil oli pool päeva aega ja tahtsime läbi käia linna muuseumid ja vaatamisväärsused, ent pulmadeks tellitud takso, mis meile lahkelt lubati, hilines. Ootasime hotelli fuajees oma taksot mitu tundi. Lõpuks, kui ta saabus, oli valget aega jäänud ainult pool tundi. Sõitsime siiski mõned huvi- äratavad kohad läbi, ja selgus, et need kõik paiknesid meie hotellist jalakäigu tee kaugusel. Selle asemel, et oma jala peal linnaga tutvuda, ootasime vaguralt taksot ja lõpuks maksime selle pisisõidu eest küllalt suure summa. Mis tunne oli? Kahetsustunne.

Ajmeris lubas Bhanu meid küll kaks korda omapead linna, ent tuttava rikshajuhi valve all ning temaga pidevas telefonikontaktis olles. Nii et tundsime end ikka kaitstu ja kindlana.

Pärast pikka kõhklust, mis oli seotud hirmutundega, nõustusin Terjega kahekesi minema Bhanu kodurajooni taga mägedesse uitama. Kartsin hulkureid ja meestekampasid, kellega võisime inimtühjas paigas kohtuda. Üks hulkur sattus küll meie teele, aga muidu oli meie matk meeliülendav: mäe tipus avastasime väikese templi, mäenõlvalt avanes võrratu vaade tervele Ajmeri linnale, Terje imetles taevas liuglevaid kotkaid, mina nautisin mägimüntide lõhna.

Uhkus ja rõõm valdas meid siis, kui me Ajmeris viibimise eelviimasel päeval lõpuks iseseisvusime: julgesime üksinda üle peatänava minna ning ostusid teha. Bhanu sõnade kohaselt peab Indias omapead kuu aega elama, alles siis hakkab lääne inimene veidi taipama, kuidas siin asjad käivad. Nii et meie jõudsime teha vaid esimesed sammud.

Segaduse tunne tekkis siis, kui Bhanu oma plaane ootamatult muutis. Või kui tuli osaleda tseremooniatel, mille reegleid me ei tundnud. Eks me oma teadmatuses tegime vigu ka, ja siis oli häbi.

Leplik närvilisus, kui järjekordselt pidime ootama kellegi hilinemist. Hilinemistega tuli leppida, see oli mul teoreetiliselt selge, et idainimeste ajakäsitus on teistsugune. Probleem on tegelikult ettearvamatuses: kunagi ei tea, millal on inimene punktipealt täpne, millal aga laseb end tundide kaupa oodata. Oleks ju palju lihtsam, kui oleks kindel hilinemise vahemik, mis kehtiks kõikjal ja alati (nagu kõrgkoolide 15 minuti reegel). Hilinenud hindu ei vabanda ega pea vajalikuks mingeid seletusi.

Õudustunne esimest korda India maanteel sõites.

Kõhedusetunne, kui puutusime kokku gujarite protestiaktsiooniga. Ühel päeval oli Ajmer kui välja surnud: tänavatel ei olnud kihutavaid motorollereid ega kaubakärusid, isegi lehmi ei olnud, kõik poekesed olid kinni. Ei saanudki päris täpselt aru, millega tegemist – kas organiseeritud protestiaktsiooniga või üldise hirmuga vandalismi ees. Räägiti, et mässavad gujarid on Ajmeris purustanud eraautode aknaid. Kui läbirääkimised valitsusega oleksid ummikusse jooksnud, võis nende poolt oodata mistahes vägivalda. Bhanu ütles, et politseilt ei ole erilist kaitset oodata, sest neil on siis muudki teha kui lääne inimesi kaitsta. See, et gujaritel tõsi taga oli, näitasid nende õnnestunud aktsioonid rongi- ja autoliikluse peatamisel Rajasthanis. Võimud ei julgenud nende vastu sõjaväge kasutada.

Tugev imetluse (ja kerge kadeduse) tunne, vaadates imeilusaid sarisid India naiste seljas.

Üllatuse- ja tänutunne valdas meid siis, kui pulmapidude käigus arvati ka meid kingituste saajate hulka. Ajmeris viibimise viimasel päeval oli tõelist heldimust tekitav sündmus, kui Bhanu ema meid õnnistas ja Renu oma perekonna nimel andis üle kingitused – maiustuste karbi, India riietusesemed ja hõbedast pulmade mälestusmedali. Samasugune üllatus- ja heldimustunne haaras meid viimasel päeval Delhis Harshita onu kodus, kui hüvastijätul tehti meile veel üks kingitus – mulle hõbevaagen,

Terjele sinikeraamilised hobune, kaamel ja elevant (pilt)

ja pulmadele pühendatud mälestusmündid.

Kõige valdavam tunne lõpuks: sügav tänutunne Bhanu perekonna ja kõigi India inimeste suhtes, kes meie eest nii liigutavalt hoolitsesid ja meile India elu tutvustasid.

Terje: minu emotsioonid India liikluse, mägedes uitamise, äraarvamatuse, tänava ületamise, ootamiste, plaanide kiire muutuse ja muu ülalnimetatuga seoses olid võrdlemisi lahjad. Mul oli hoopis raske mõnedes pühakodades, eriti mosheedes käia. Tundsin, et ei kuulu sinna ning parem oleks ära minna. Tänutunne meie võõrustajate, eelkõige Bhanu vanemate suhtes oli aga suur ning lõpuks ka pisaraterohke. Kõige uhkem, tugevam ning üllatavam tunne aga tabas mind lahkumisööl lennujaamas. Kui mu õde läbi pommiväravate ja passikontrolli Eesti poole minema asus, tabas mind lohutamatu kurbusetunne, mille rohkete pisaratega ära vaigistasin.

Vormide küllus: jumalad

Hindu jumalate eri vormide süstematiseerimisel satub võhik küll hätta. Iga jumalal ja jumalannal on mitu vormi, aspekti, ilmingut ja kehastust (avataari). Vishnul näiteks on loendamatu hulk kehastusi, nii et Vishnu on sisuliselt seesama mis Krishna, mis Rama, mis Buddha. Jumalanna Lakshmi on tegelikult sama mis Sita, Radha, Rukmini ja ei tea, mis kõik veel.

India templites ei saanud alguses mõhkugi aru. Oli hea, kui keegi asjatundja juures oli ja kommenteeris. Ajmeris esimesel õhtul, kui meid viidi kodulähedasi templeid vaatama, siis Divya teadis iga jumalakuju ja -pildi juures mingi jutu rääkida.

Pildil: jumalakuju kohalikus hindu templis Ajmeris.

Mulle jäi meelde lugu hiirest ja toitvast emast.

Terje: Hiir on jumal Ganesha sõiduvahend. Lugu ise oli nii, et Ganesha ja tema suured vennad võistlesid, kes teeb kõige kiiremini tiiru ümber maailma. Vennad punusid minema ja Ganesha jäi maha ema juurde. Pisut mõeldes, otsustas ta, et tema maailm on tema ema ja nii tegigi ta hiire abil ringi ümber ema ja võitis.
Ganesha enda lugu on veel kummalisem. Poisil on elevandi pea, sest tema isa, jumal Shiva lõi tal kogemata pea otsast. Et asja parandada, võttis ta elevandi pea ning pani pojale. Pea toimib siiani ja hästi, sest Ganesha ehk Ganapati on üks armastatumaid hindu jumalaid. Ta on uue alguse, sünni ja alustuse jumal. Ere näide: tagasi Eestis pani Maaris tööl Ganesha pildi seina peale ning saigi kohe uue arvuti. Hindu jumalate süsteem on umbes sama segane kui India liiklus, kuid mõlemad toimivad imehästi.

Pildil: Ganesha kuju pulmade ajal Bhopalis.



Pildil: jumalakujud Sai Baba templis Ajmeris.

Maaris: Kindlalt tundsin alati ära ainult kolm jumalat – Buddha, Ganesha ja Hanumani. Ganesha on elevandi peaga ja Hanuman on ahvjumal. Pärast Mathuras Krishna sünnikohas käimist hakkasin ka Krishnat piltidel ära tundma.

Pildil on Ganesha kujutis kodusel altaril.

Pildil: Buddha kuju Ajmeri jaini templis

Terje: Enamasti on Krishna prunnakas, kergelt meigitud, pisut sinaka nahaga. Armastab naiste seltskonda ja mida muud ühelt armastusejumalalt oodata olekski. Kui jumal oli tumedanahaline ja ajas keele suust välja, siis oli see Durga. Durga nahk on tume ja keel verine võidetud/tapetud deemonite verest. Kui jumal istub tiigri seljas, siis on see hävitajajumal Shiva. Shiva esineb ka härjana ning isegi ahvjumal Hanumanina. Palju esinemisvorme on ka Vishnul. Üheks paljudest on metssiga.

Kui Vishnu, Shiva, Krishna ning nende paljude esinemisvormide kummardamise kohti on India paksult täis, siis Brahmal on vaid üks tempel. Looja Brahma olla teinud väikese näpuka ja pannud mingil jumalikul üritusel enda kõrvale istuma naisolevuse, kes polnud tema naine. Brahma naine tuli üritusele pisut hiljem, vaatas olukorra üle, sai väga armukadedaks ja vihaseks ning needis mehe ara. Sellest saati ongi nii, et Brahmal on vaid üks tempel ja see asub Pushkaris. Meil oli au seal viibida juba teisel India päeval.

Terje kirjutab: lugesin jälle paar lehekülge Sarah Macdonaldit ning ta lõbustab mind väga. Sain lõpuks vastuse India elu mõttele ja segastele jumalaoludele. Sarah nimelt vestles ühe lihtsa naisega Kumbh Mela usupidustustel ja sai teada järgmist:

1. Hindu elu mõte on, et järgmist ei tuleks.
2. Jumalaid on miljoneid, aga kõik nad esindavad kolme aspekti ja kõik kolm on tegelikult üks
3. Brahma on looja (Generator), Vishnu on korraldaja (Organizer) ja Shiva on hävitaja (Destroyer). Kõik see kokku ongi GOD ehk Brahman.

India puud, kõrred, lilled ja muu- Trees, grasses, flowers and other nice things in India

Terje:Lugejate rahustuseks tuleb kohe märkida, et igast Indias nähtud lehekesest, kõrrest ja õiest juttu ei tule. Neid oli seal talvistele oludele vaatamata palju. Üldine tähelepanek koduaedade kohta: kõik ilutaimed on pottides. Ju on hooldamine niimoodi lihtsam.

No need to worry, I will not describe every grass, leaf or flower we observed in India. Despite winter time, plants and flowers were abundant. Typical to any homeyard: all flowers were growing in pots. Probably because this way it is easier to take care of them.

Pilt1. Hibiskus kasvas ja õitses kõikjal nagu hea tervisega umbrohi. Hibiscus was healthy and strong like any good weed.


Pilt2. Õitsev jasmiinipuu Ajmeri ajaloomuuseumi õues. Blooming jasmine in Ajmer History Museum inner court

Buddhaga seotud taimed: banyan, ashoka, lootos

Plants related to Buddha – banyan, ashoka and lotus

Banyan ehk banian ehk peepal ehk pipal (viigipuude suguselts). Banyanipuud köitsid pilku kõikjal. Nad on suured ja kaunid ning kaetud rikkalike õhujuurtega. Pole siis ime, et Siddharta sai valgustatud just banyanipuu all istudes. Meie vaatasime rohkem küll mööda õhujuuri rõõmsalt turnivaid vöötoravaid ja ahve. Banyan tekitas ka pisut segadust, sest mõned kohalikud rääkisid banyanist, teised aga peepalist voi pipalist. Lõpuks saime aru, et üks on pärn ja teine lihtsalt niinepuu. Botaanikute keeles on banyan üldnimetus, mis tähistab tervet viigipuude perekonda.

Banyan or banian or peepal or papal is a fig and caught attention everywhere. Mainly because these gorgeous trees are decorated by multiple air roots and striped squirrels were trafficking up and down between these roots. The trees were also loved by birds and moneys (Picture). No surprise that Siddharta got enlightened while sitting under one of the banyans. The tree caused us some confusion because some Indians were talking about the banyan tree, others about beepal. The trees looked very much the same to us and we soon understood that a good tree has many names. For botanists, banyan is a common name for one whole fig family.

Pilt 3. Banyani õhujuured täies ilus. Banyan with its air roots.


Pilt 4. Banyan ahviga, Jaipuri lossi valisõu. Banyan and monkey in the outer courtyard of Jaipur castle.


Pilt 5. Banyan Jaipuri kesklinnas. Banyan in Jaipur city.


Pilt 6. Banyani tüvi Ajmeris tänaval. Banyan trunk in Ajmer.


Ashoka voi Asoka on püha nii hindude kui budistide seas. Ashokad kasvavad templites, aedades ja parkides. Puu on suguluses ubadega ja kuulub liblikõieliste seltsi. Ashokat kasutatakse meditsiinis ja usulisteks riitusteks.

Ashoka is a holy tree for both Hindus and Buddhists. One can find it growing in temples, homeyards and parks. The closest relatives to ashoka are beans. Ashoka is used in traditional medicine and for religious rituals.

Pilt 7. Ashoka

Buddhaga on muidugi seotud ka lootos, kuid lootoseõisi me oma reisil ei näinud – olime talvises põhja-Indias.
We did not see lotus – another important plant for buddhists and hindus (Brahma emerges from luminous lotus) because it was Indian winter and we were in the North.

Neem (Azadirachta indica; mahagoni suguselts). Bhanu vanemate koduvärava taga kasvab suur ja vana neem. Selle kohta teadis Divya, et kui kõrvalestadesse augud teha, siis võib põletiku vältimiseks neisse kõrvarõngaste asemel peened neemi oksad toppida. Tõepoolest, neemi on India meditsiinis kasutatud üle kahe tuhande aasta. Neem kõlbab bakterite, viiruste, seente ja parasiitusside tõrjeks, rasestumisvastaseks vahendiks ning ka rahustiks. Neemi lehed maitsevad hästi kitsedele. Puutusime neemiga kokku mitut moodi. Imetlesime neemipuud Bhanu vanemate aia taga, vaatasime neemi oksi söövaid kitsi ning Jodhpuri kaubamajast ostsime neemi sisaldavaid kreeme ja muud kosmeetikat.

A large old Neem was growing right outside Bhanu’s parents house. Divya told that you can stick pieces of neem into the holes in your ears to keep the holes clean and healthy. Indeed, neem has been an important plant in Indian and Ajurvedic medicine for over 2000 years. It is antibacterial, antiviral, antifungal, antihelmintal, it is used for birth control and in sedatives. Neem is also well liked by goats, thus we saw goat herders climbing the trees and cutting branches for goat feed. We enjoyed neem in multifarious ways: admired its beauty just outside Bhanu’s parents house, watched goats feeding on the leaves, and equipped ourselves with neem-containing creams, lotions and other cosmetics at Jodhpur shopping center.

Pilt 8. Kitsekarjus neemi otsas Bhanu vanemate maja ees Ajmeris. A goat herder cutting neem leaves outside Bahnu’s paremts house in Ajmer.


Väikesed lõhnavad puhmad mägedes. Istusime Markaga Bhanu vanematekodu taga mägedes, vahtisime pilvi, kotkaid, kitsi, koeri, lehmi ja inimesi. Näppisime niisama jalge ees kasvavaid puhmaid. Need lõhnasid väga hästi. Arvasin, et on mingi münt, aga oli hoopis ……(ja selle olen nyyd õnnelikult ara unustanud).

Maaris and I liked climb the mountains just behind Bhanu’s parent’s house, walk a bit, sit and watch eagles, cows, goats, dogs and people, and smell and touch the plants. Small inconspicuous bushes smelled really good. I thought these are some mints. We brought a sample for Bhanu to identify: it was not mint….but what was it, this I have forgotten. The short-term memory fails more and more often nowadays.

Pilt 9. Lõhnavad puhmad magedes. Nice smelling plants in the mountains.


Pilt 10, 11. Õitsevad kõrbetaimed. Blooming desert plants.



Guaava ja papaia. Sellenimelisest viljast olin kuulnud ammu, kuid lähemalt tutvusin ja armusin guaavasse Indias. Harda lahedal Narmada jõe kaldal oli väike küla ning Bhanu juhatas meid ühe lihtsa hüti taga asuvasse guaava – ja papaya-aeda. Korjasime guaaavasid otse puult. Papaiad polnud valmis. Guaavad on keskmisest õunast suuremad, krobelised, rohelised ja õudselt head. Lihtsalt hammustad ja sööd. Pole vaja ei koorida ega kive välja urgitseda. Guaava pidada olema väga hea soolestiku puhastamiseks. Pole siis ime, et Bhanu juhatas meid guaava-aeda just hetkel, mil nii tema kui ka Maarise soolestikud India toitude vastu protesti avaldasid. Tahtsime guaavasid hiljem ka linnades osta, kuid Bhanu polnud kindel, et see meie kõhtudele päris ohutu on. Ei ostnud. Soojendasin kallist guaavamälestust, kuni jõudsin tagasi Texasesse. Läksin kohalikku suurde toidupoodi ning leidsingi guaavad: nad olid väikese laimi suurused, kortsus, haledad ja kallid. Ei ostnud.
Papaiasid proovisime Maarisega Jaipuris. Ostsime ühe papaya õhtuks hotelli. Oli päris hea, pisut lääge. Pool sõime õhtul ära, teise poole andsime hommikul Manjule. Tal oli hea meel. Papaia on pole viga, kuid guaava on kymme korda parem.

Guava and papaya. We had certainly heard about guavas but it was only in India where we, for the first time, got personally acquainted and fell deeply in love with them. Close to the holy Narmada River, there was a small village and Bhanu took us straight into a guava and papaya garden behind one small cottage. We picked guavas directly from the tree. Papayas were not ripe yet. Guavas are the size of a large apple, green and delicious. You do not need to peel them or take out the seeds – just bite and enjoy. Renu mentioned that guavas are very good for cleaning the internal pipework. No surprise that Bhanu took us to the guava place exactly the same time when his and Maaris’ stomachs were actively protesting against Indian food. But guavas were welcome. Later, we wanted to buy guavas from markets but Bhanu was worried about the safety, so we did not buy. With this sweet memory of guavas in my mouth, I returned Texas, and went straight into a supermarket fruit department to find guavas. They were the size of a small lime, wrinkled and very expensive. I did not buy any.
Maaris and I got our papaya experience in Jaipur where we bought one big fruit for dinner. It was OK, a bit too sweet. We finished half of it and gave the other half to Manju who was quite pleased (it seemed). Taken together, papaya is OK but guavas were fantastic.

Pilt 12. Guava Narmada ääres



Pilt 13. Guavad Narmada ääres



Pilt 14. Papaya külas Narmada ääres



Pilt 15. Papaya Ajmeris



Mango. 2006 aastal käisime Bhanuga Brasiilias konverentsil. Mulle jäi meelde, et kõikjal kasvasid metsikud mangod. Olin vaimustuses. Bhanu võttis asja külma kõhuga ning teatas, et tema vanaisa istutatud mangopuu Ajmeri koduaias on kümme korda suurem, ilusam ja viljarikkam. Nüüd, viis aastat hiljem saingi kuulsa mangoga tuttavaks. Ta oli suur, vana ja ilus ning justkui hoidis endas midagi Bhanu vanaisast. Mangod õitsevad veebruaris ja kannavad vilja maikuus. Seega jäime mango söömise mõnudest ilma.

Mango. In 2006 Bhanu and I were in Porto Seguro, Brazil. Wild mango trees were growing everywhere. I was impressed, Bhanu not. He looked at the gorgeous mangos and said that the one in Ajmer, in the yard of his grandpa’s house is ten times better and gives fantastic fruits two times a year. Now, 5 years later I was privileged to meet personally with the Mango tree. It was impressive, old and healthy, planted by Bhanu’s grandfather. It was like part of grandpa was still there with the tree. Mangos bloom in February and have fruits in May, thus no chance to taste the fruits this time.

Pilt. 16 Bhanu vanaisa mangopuu. Bhanu’s grandpa’s mango tree.



Tiik ehk tekapuu ehk saaguan ehk sagwan (Tectona grandi). Mahagoni järel üks hinnatumaid puid ja puitusid. Tiigipuu metsad palistasid teed, kui laskusime Narmada jõe orgu Harda lahedal. Metsad on riikliku kaitse all. Saaguani puit pidada olema termiidikindel ning teda kasutatakse nii ehitustel kui ka väärispuidust mööbli ja muude esemete valmistamiseks. Saaguanil on ilusad suured lehed nagu banyanilgi ning mina ajasin neid kogu aeg segamini. Saaguanil aga pole õhujuuri.

Teak or sagwan (Tectona grandi) is with mahagon one of the most precious trees. Sagwan forests decorated the sides of roads when we descended to the Narmada River valley near Harda. All Sagwan forests are under state protection and unauthorized cutting is fined. Sagwan wood is termite proof and used for constructions (bridges, buildings), as well as for fine furniture. The tree has pretty, light green leaves and is nice to look at. There is some similarity between sagwan and banyan leaves, thus I mixed them up sometimes. However, differently from banyan sagwan has no air roots.

Pilt 17. Hommikune kyla, pyhvlid labi udu ja tekapuu lehtede.
Morning in the village: buffalos, fog and sagwan leaves (right).


Muud lilled ja lehed. Lillelised ja lehelised olid ka paljud templid, eriti aga lossid ja mausoleumid nagu Taj Mahal. Taj Mahal oli ka ainuke koht, kus mõnedel puudel ja põõsastel olid küljes hindi ja ladinakeelsed nimesildid.

Pilt 18. Nimesildiga sandlipuu (Santalum ibum) Taj Mahalis. Sandal tree in Taj Mahal.



Eriti peened lilleornamendid olid valmistatud vääriskividest. Lihtsamad olid maalitud.



Palju müüdi kauneid lillemustrilisi padjakatteid. Ostsin viis, neist kaks katavad patju Texases, ülejäänud on Eestis.

Pilt 19. Padjakate. Pillow case.



Other leaves and flowers. There were trees, plants and flowers in most temples, castles and in mausoleums like Taj Mahal. Taj Mahal was the only place where trees were labeled with Hindi and Latin names. In addition to live trees, flower ornaments decorated walls and ceilings. In Taj Mahal, Red Fort in Dehli and Jaipur castle, the herbal ornaments were made of precious and semiprecious stones. In most places the ornaments were painted. Indians like flower and herbal decorations also on pillow cases. I bough a few: two are decorating pillows in Texas, others in Estonia.



Botaaniline salakaup. Tõin Indiast kaasa õige mitu tükki botaanilist salakaupa:
1. Chickoo seeme. Chickoo ehk sapodilla meenutab esmapilgul kiivit, aga tegelikult on midagi täiesti muud. Ta on pehme, väga magus ja sees on oasuurune must seeme. Chickood süüakse nii, et murtakse vili kaheks või neljaks ja näritakse viljaliha koore kyljest ära. Koort ei sööda, seemet ka mitte. Tõin yhe seemne kaasa ja panin idanema. Ei idane, ainult hallitus on mulla peale kogunenud.
2. Mango leht. Selle lehe eriline väärtus seisneb sellest, et ta on puult, mis on Bhanu legendaarse isapoolse vanaisa istutatud.

Pilt 20. Mango



3. Neemi leht on parit Bhanu vanemate varava tagant.

Pilt 21. Neem.


4. Tamarindi vili. Tamarinde oli kõikjal. Meie kohtusime nendega Ajmeri järve äärses pargis. Sealsamas, kus puu otsas rippusid lendrebased. Tamarindi vili on söödav, hapuka maitsega. Lapsed korjasid ja sõid neid. Korjasin ühe vilja ja tõin kaasa. Maitsta pole proovinud.
5. Ühe suure puu ja ühe väiksema puu kõdrataolised viljad, mõlemal seemed sees. Ka need seemed panin idanema – siiani pole ainsatki märki edukast idanemisest.

Pilt 22. Viljad, mis ei idane. Seeds that refuse to sprout


6. Kivid. Muudest loodusandidest tõin kaasa hunniku imelisi kive. Osa on parit Bhanu isakodu tagant mägedest. Seal on sätendavaid kivisid, mis sisaldavad micat. See on segu erinevatest metallidest ja ränist. On valget marmorit ja tavalisi kive. Kõige kaunima kivi aga korjasin otse pyhast Narmada jõest. See on smargadroheline ning ei sarnane yhegi teise kiviga minu suures kollektsioonis.

Pilt. 23. Narmada kivid. Stones from the holy river Narmada



Smuggled leaves, seeds, fruits and stones from India.
1. Chickoo seed. Chikoo or sapodilla looks like kiwi but is something completely different. Inside it is soft and very sweet. I have tried to sprout the seed but with no success. Only mold is gathering on the top of the soil.
2. Mango leaf originates from Bhanus grandpa’s tree. It is precious.
3. Neem leaf from Bhanu’s parent’s home street.
4. Tamarind fruit. Tamarinds were growing everywhere. Their fruits are edible, a bit sour. Kids picked and ate them. I did not try it, just took one with me.
5. Some other fruits with seeds, though I do not know to which trees or plants they belong. I tried to sprout these seeds too – no success!
6. Stones. India has beautiful stones and rocks. Marble and mica (a mixture of various metals and silica) are abundant in the mountains right behind Bhanu’s parent’s house. The most beautiful stone in my collection originates from the holy Narmada River. It is amazingly green and beautiful. I have a rich collection of rocks but there is nothing like this. A Happy Stone, I believe.