TERJE JA MAARIS INDIAT AVASTAMAS - Terje and Maaris in India

Olime Indias 14.detsembrist 2010 – 6.jaanuarini 2011. Mitte tava- ega seljakotituristidena, vaid kutsutud pulmakülalistena.

Hakkame seda blogi pidama koos.

MAARIS AND TERJE DISCOVERING INDIA FROM DECEMBER 14 2010 TO JANUARY 6 2011.

We we not ordinary tourists or backbag hikers. We were invited guests for an Indian wedding!

We keep this blog together - Maaris from Tallinn, Estonia and Terje from College Station, Texas.

KOKKUVÕTTEKS

Maaris: Esimene kord Indias – see tähendab uue avastamist ja vana ümberhindamist, uute harjumuste ja mõtete õppimist, igapäevast eneseületamist.

Indiast Eestisse tagasi tulnud inimesed jagunevad laias laastus kaheks: ühed, kes kurdavad kõikvõimalike olmeliste ebamugavuste üle, mida nad Indias olid sunnitud üle elama, ja need, kes olmelist poolt ei tähtsusta, ent kes tunnistavad, et Indias käik on neid sisemiselt muutnud. Mina kuulun teise gruppi.

Kohtasime mitu erinevat Indiat. Imeline, muinasjutuline India (ülikute paleed, pulmarituaal). Kontrastide India (ülim vaesus ja rikkus, ülim puhtus kodudes ja ülim räpasus tänavatel). Mõistatuslik, arusaamatu India (ei saanud aru perekonnanimede süsteemist, pulmarituaalide tähendusest, arusaaamatuks jäi hindu jumalate kooslus ja palju muud). Ootamatu India (jõuline poliitiline võitlus: gujarite poolt raudtee ja maanteede blokeerimine ja võimude vaoshoitus protestiaktsioonile vastamisel), ja ootuspärane India (näiliselt kaootiline, ent edukalt ennast reguleeriv liiklus, prügi ja loomad tänavatel, traditsioonide elujõulisus, suurpere solidaarsus).

Meie marsruut Indias oli Delhi – Ajmer – Pushkar – Ajmer – Jaipur – Jodhpur – Ajmer – Delhi - Agra – Delhi. Samades kohtades on käinud paljud tuntud Eesti rändurid, oma reisimuljed on kirja pannud Karl Ast-Rumor (1930-31), Voldemar Panso (1959), Aira Kaal (1958), Leo Normet (1977), Gunnar Aarma (1995), Aime Hansen (2009), Indrek Jääts (2008), Lii Unt. (2009, 2010), Reisiblogid peale selle.

Voldemar Panso on näiteks kirjutanud: „Esimesel pilgul näib Indias olevat kõik pea peale pööratud. Mitte ainult see pole harjumatu, et nende talv on kuumem kui meie suvi. Õhtutaevas otsid asjatult meie igavesi saatjaid – Suurt Vankrit Põhjanaelaga. Tänavaliiklus on vasakpoolne, hotellitoas on termos, et säilitada vett külmana. Keskküte on selleks, et puhuda külma õhku. Pesupesemine on meeste, mitte naiste töö. Kui mees tuppa tuleb, tõuseb naine püsti. Meie teame ikka veel, et lapsi toovad kured, Indias teeb selle töö aga kobra ära.“

Enne Indiasse sõitu lehitsesin Lonely Planeti India raamatut, lugesin eestlaste India-blogisid, küsisin nõu Indias käinud tuttavatelt. Hoolimata sellest kujutasin halvasti ette India olmelist poolt. Kas naine võib käia pikkades pükstes? Kui ohtlik on rongiga sõita, üksi tänavatel kõndida? Kas apteegist saab osta vajalikke rohtusid? Rääkimata sellest, kuidas peab pulmakülaline käituma. Mitte midagi ei teadnud, sõitsin tundmatusse.

Tagasi tulin muutununa. Indias veedetud kolme nädalaga kaotasin kaalust 6 kg, seedesüsteem häälestus ümber, muutusid toidueelistused. Tagasi tulles oli talveväsimus kui käega pühitud, keha ja vaim olid virged ja vilkad. Taas tärkas huvi India filosoofia ja praktikate (jooga, mediteerimine) vastu. Hakkasin uurima India, tantsutrenni võimalusi (Tallinnas õpetatakse kathakit ja Lõuna-India klassikalist tantsu), hindi keele õppimise võimalusi (saab õppida Tallinna keeltekoolis, TLÜ-s töötab ka üks hindu, kes annaks ehk eratunde).

Pärast Indias käiku vaatasin teise pilguga ka meie Eesti tegelikkust ja läänelikku elulaadi üldse. Vaene, lame ja mustvalge Eesti elu oli tugev kontrast India rikkusele, sügavusele ja mitmekesisusele. Õhtumaa allakäik muutus teoreetilisest ideest kahetsusväärseks tõsiasjaks.

Terje: Mina kuulun tõenaoliselt Indias käinud inimeste kolmandasse gruppi: pisut virisesin olmeliste ebamugavuste üle (külm tuba, voolava kraanivee olemasolu vaid paar korda päevas) ehkki selle kõigega harjus ruttu ära. Usun, et paari kuu parast poleks olmele enam üldse tähelepanu pööranud. Samas olin siiralt vaimustunud liikluse tohuvabohust, linnaloomade mitmekesisusest, looduse rikkusest, igapaevaelu kontrastidest ja muust eksootikast. Kahuks ei saa küll raakida ’sisemisest muutusest’. Või äkki tuleb see aja jooksul. Tahaks loota.

Üleolevalt arvasin, et olen Indiat tundnud ligikaudu 15 aastat. Täpselt nii kaua tunnen seda India perekonda, kelle kutsel me Maarisega Indiasse üldse sattusime. Tutvusin Bhanu, Renuka (Renu) ja nende laste, Divya ja Varuniga, 1995. aastal Uppsalas. Seejarel rändasime tööga seotud asjaoludel koos edasi Kopenhagenisse ja sealt Texasesse. Selle aja jooksul oleme koos töötanud ülikoolides, kuid käinud tihedalt läbi ka perekonniti. Olen korduvalt kohtunud mõlema hindu vanematega, kes aeg-ajalt oma lapsi ja lapselapsi Rootsis,Taanis ja USAs külastasid. Hindud tunnevad ka meie peret, sest 1996. aasta augustis käisid nad Tallinnas, Lohusalus ning ümberkaudsetes paikades. Seega arvasin, et ma tean Indiast enam-vähem kõike..... Ja eksisin, isegi väga. India on niipalju enam ja teistsugune, kui suhtlemine pisut läänestunud edumeelse India perekonnaga. Jääb vaid Maarisega nõustuda: see reis oli üks suur AVASTAMINE. Avastasime nii Indiat kui iseennast.

Etterutates tuleb siiski markida, et mina ei kaotanud kaalus küll midagi. Sõin suure isuga india toite, guaavasid, mangosid, banaane, herneid ja muud. Laksisin liitrite kauba suureparast piima ja vürtsidega keedetud magusat teed. Kõhuhädad minu tõenäoliselt suhteliselt tundetut ja tuima seedesüsteemi ei erutanud ning kokkuvõttes laekusin Indiast tagasi niisama priske ja ilusana kui ennist.

Tsiteeriksin siinkohal üht Austraalia ajakirjanikku, Sarah Macdonaldit (raamat „Püha lehm“): „India on rikas ja vaene, vaimne ja materiaalne, õel ja lahke, vihane ja rahulik, inetu ja ilus, ning tark, kuid rumal. Kõik äärmused kehtivad. India ei allu mõistmisele, ja selleks korraks käib see minu jaoks küll.“ Seega ühinesime eelnevate rändurite kooriga, mis võtab India kokku ühe sõnaga „ÄRAARVAMATU“ (huvitaval kombel on samu mõtteid mõlgutatud Venemaa üle).