Elujärgud

Kui meie siin õhtumaal otsime igaüks eraldi oma elu mõtet, vaidleme mehe ja naise rollide üle, tülitseme selle pärast, kas vanem õde või vend tohib nooremat õpetada jne.jne.,

siis Indias on need küsimused juba tuhandeid aastaid tagasi ära lahendatud, lahendused ära proovitud ja tänini kehtivad. Hindude elu juhivad ka täna muistsetes veedades kirja pandud juhised, kuidas inimene oma elu peab elama. On kindel etteantud elu stsenaarium, üldine vorm, mille igaüks täidab oma individuaalse sisuga. Algselt oli see mõeldud vaid brahmaanide kasti meestele, ent tänapäeval seavad selle skeemi endale eeskujuks kõik. Muidugi on see ideaal, mille poole püüeldakse, ent mida kaugeltki mitte kõik inimesed ei pruugi realiseerida.

Inimese elu on jagatud 4 põhietapiks, igaüks oma ülesannete ja põhiväärtustega:

1. Brahmacharya e.õppimise aeg – põhieesmärk on teadmiste omandamine, põhiväärtus on distsipliin. Õpiajal tuleb elada askeetlikult ja keskenduda õpingutele.
   

2. Grahastya e.perekonnaelu aeg – see on aeg maiste rõõmude maitsmiseks,varanduse kogumiseks ja laste kasvatamiseks.

3. Vanaprastha – tagasitõmbumise ja loobumise etapp võib alata siis, kui sünnivad lapselapsed ja inimene näeb, et ta järglaste elu kulgeb õiges suunas. Siis tuleb tagasi tõmbuda perekonna juhtimisest ja asuda kõrvaltvaatleja positsioonile. Naised kingivad oma ehted tütardele, mehed kirjutavad varanduse poegade nimele. Tähelepanu suunatakse heategevusele ja vaimsele maailmale.

4. Sanyasa – erakluse periood, kus inimene lahkub kodust ja hakkab ennast järkjärgult maailma asjadest lahti sõlmima. See on surmajärgse vabanemise lootusrikka ootamise aeg.

Selline elujärkude jaotus on üks regulatiivseid ideid, mida lapsed juba väiksena ära õpivad – Bhanu väitis näiteks, et lapsena pidi ta oma vanaisale igal hommikul need eluetappide nimed ette lugema, enne ei antud talle hommikusööki.

Meie nägime seda, kuidas juhatatakse sisse teine, abieluinimese eluetapp (pulmad).

Nägime ka palju vanu inimesi, keda perekonnas koheldakse suure austusega. Nii näiteks kasutatakse vanemate pereliikmete tervitamisel erilist, austust näitavat tervitamisviisi – noorem kummardub ja puudutab parema käega vanema jalgu, seejärel paneb käe oma südame kohale või laubale.

Pildil on kujutatud, kuidas Terje püüan Bhanu ema aupaklikult tänada.

Sellel pildil oleme koos Bhanu ema ja isaga.

Terje: ei oska suurt midagi lisada. Olen tundnud hindusid, kes Indias pidevalt ei ela, mistõttu nende väärtushinnangud on läänemaailma omadega segunenud. Bhanu mainis hiljuti, et ta on täiesti veendunud, et tema tütar ei hakka küll iialgi oma äia-ämma hommikul jalgade puudutamisega tervitama. Bhanu pidas Divyat silmas. Samas teeb seda igal hommikul aga Bhanu värske Indiast toodud minia Harshita. Näis, kauaks.

Arvan ka, et need neli etappi , eriti kaks viimast, käiakse läbi vaid väheste poolt. Raske on kujutada naiteks Bhanu vanemaid kodust lahkumas ja erakuelu alustamas. Aga eks me näe. Hoian Bhanul ja Renul silma peal ning lehvitan, kui nad ükskord erakuteele asuvad.