India liiklus

Maaris: Enne sõitu lugesin New York Times-ist: põhjus, miks nii paljud lääne inimesed muutuvad pärast Indiast tagasitulekut enam usklikuks, ei ole mitte see, et Indias said nad näha nii palju templeid ja jumalakujusid, vaid see, et nad jäid India liikluses ellu ja said aru, et see sai toimuda vaid jumala kaitse all. Nii ongi.

Esimene mulje (Ajmeris jaamast Bhanu koju sõites) oli kaootiline. Tänav oli täis tuututavaid autosid ja motorollereid, riksasid, eesli-, hobu-, kaameli-, pühvliveokeid, mäletsevaid lehmi, teed ületavaid või tänavat mööda käivaid jalakäijaid (kelleks olid nii inimesed, koerad, sead ja lehmad).

Panso sõnadega: „Maanteedel liikusid ikkes härjad, kõrgete ratastega kaarikute ees sammusid ilukõndijad kaamelid-- Kuid uudne loom oli elevant, keda tänavaliikluses näha on ootamatu. Tuleb vastu, suur nagu emaarmastus, ja aupaklikult astud maantee viimasele-viimasele servale.“

Meie kogemused jalakäija ja autos istujana:

1) liiklus jalakäija seisukohalt on problemaatiline eelkõige tänavate ületamise seisukohalt. Hea õppetund oli Jaipuris, kus liikusime kohalike inimeste hoole all. Meie giid, Bhanu onutütar Manju demonstreeris, kuidas tuleb tiheda liiklusega tänavat ületada. Ta peatas auto suvalise koha peal, ja sealtsamast asus ta tänavat ületama, autosid põlgliku käeliigutusega eemal tõrjudes.

Manju taktikat kasutades söandasime Ajmeri peatänavat omapead ületada alles eelviimasel nädalal. Tuleb teha üleolev ja osavõtmatu nägu ning enesekindlalt liikuma hakata. Umbes nagu lehmad teevad. Terje muutus päris julgeks ja osavaks teeületajaks. Kui oleks olnud aega oodata, siis võinuks kasutada 100% autokindlat taktikat: tuleb leida lehm, kes soovib tänava teisele poole minna ning temaga koos tänav ületada.

2) liiklus autosõitja seisukohalt

Tegime päris pikki autosõite: Ajmerist Bhopali ja tagasi, vahepeal sisse põigates Hardasse. Sõit kestis 12 tundi, autoks Toyota, juht oli professionaal (Ajmeri taksofirmast, nimeks Sri Singh). Istusin juhi kõrval esimesel istmel. Esimesed 3 tundi ettepoole tee peale vaadata hästi ei julgenud, ent järkjärgult toimus harjumine ja lõpuks tundus kõik olevat täiesti normaalne. Panso sõnadega: „Kui miski Tallinna meeste närvid läbi võttis, siis oli see vasakpoolne liiklus. Iga vastutuleva auto puhul kisendas hing ning sulgusid silmad vältimatu kokkupõrke ootel. Aga inimene harjub kõigega.“

Mis siis silma torkas? Esiteks muidugi liikluse vasakpoolsus. Liiklusmärke on minimaalselt, liikluspolitseid ei ole, toimub täielik isereguleerimine sõidukijuhtide eneste poolt. Möödasõiduks ei anta märku tulega, vaid helisignaaliga (valgel ajal), pimedas vilgutatakse tulesid. Pimedas sõites peab olema selgeltnägija, sest sageli ees sõitvatel autodel ei ole tagatulesid, teeveerel kõndivatel inimestel ja vankritel ei ole mingeid valgusallikaid, puuduvad ka valgustatud teetähised (nt.teeaukude või lamava politseiniku eest hoiatamiseks), vastu tulevad autod aga sõidavad täistuledega. Siinsetel teedel ei ole kellelgi tõde ja õigust, vaid igaüks peab kogu aeg kohanema muutuvate oludega. Autojuhi ees aknal oli alati mingi jumala kuju või pilt, täpselt kell 6 õhtul tegi autojuht sõidu ajal palveliigutuse. Nii et olime siiski jumala kaitse all.

Terje: India liiklusega on nagu selle vana hea musta huumoriga: inimene harjub ju kõigega – poodu ju ka alguses rabeleb, kuid pärast on päris tasa. Nii harjusime ka meie India liiklusega. Nali najaks, tegelikult on India liiklus suuremgi maailmaime kui Taj Mahal. Pealtpoolt paistab tegevus teedel ja tänavatel täiesti kaootiline, kuid selle varjus toimib hästi korraldatud süsteem. Igatahes näeb Indias auto alla jäänud koeri tunduvalt vähem kui Texases. Selle kuu aja jooksul, mil India teedel reisisime, ei näinud ühtki tõsist liiklusavariid. Oli küll kummuli kukkunud veoautosid, kuid peamiselt ülekaalu, mitte liikluse tõttu.