Bindi e. punane täpp

Bindi on see punane täpp, mida hindud oma laubale maalivad või kleebivad. Meie puutusime sellega kõige otsesemalt kokku.

Esimest korda Pushkaris, kuhu meid veel täiesti kogenematutena saadeti Indias olemise 2.päeval. Sattusime järve kaldal kohe saamahimuliste religioossete müügimeeste võrku. Meid pandi järveni laskuva trepi peale istuma, anti kätte kookos ja nn. pühamees hakkas oma mantrasid lugema. Terje: Kiiresti ja arusaamatult, paludes Maarisel ja minul aeg-ajalt mõnda sõna jarele korrata. Mees oli osav. Märkamatult põimis ta oma loitsudesse rahatähed, nii dollarid kui eurod ning meiepoolsed lubadused need rahad püha ürituse toetuseks talle anda. Minul sai juba mantra keskpaigas kordamisest villand, eriti siis kui pühamees hakkas meil isiklikku laadi küsimusi küsima. Marka aga oli viisakas nagu ikka, kordas muudkui järele ja noogutas. Lühidalt: kui kõik läbi sai ning asjamees dollareid ja eurosid nõudma asus, jalutasime me tema pühade sajatuste saatel minema. Aga punased bindid meie otsaesisel põlesid nagu müts varga peas – olime tähistatud kui idiootidest turistid.

Maaris: Kogu päeva käisime linnas ringi, punane täpp otsa ees, kõigile teada andes, et oleme kerge saak manipulatsioonideks. Hiljem veendusin, et nii Indrek Jääts oma reisiraamatus kui ka Lonely Planet hoiatab rändureid nendesamade Pushkari libapreestrite eest.

Hiljem saime punase täpi otsa ette veel paljudel kordadel: pulmariitustel ja templites. Terje lisaks ka Harda lähedal külas, kus ta pärast pikka vastupunnimist nõustus lõpuks India rahvariietesse pugema. Sellega kaasnesid nii bindi kui muu make-up.

Pildi peal on Terje koos Bhanu maatädiga (boa-ji).

Sellel fotol on Varun - peigmees kaks päeva enne pulmi.

Väga ilusaid punaste täppide tegemise pulbrihunnikuid nägime Krishna sünnikoha lähedal Mathuras (meil on pilt ka). Kaubamajades nägime igat värvi ja kujuga bindi kleepse – bindi on nii rituaalne kui ka lihtsalt moe- ja iluasi.

Viimane punane täpp tehti meile Ajmerist Bhanu vanematekodust lahkumisel, kui Bhanu isa ja ema meile rikkalikud kingitused tegid ja õnnistasid meie lahkumist. See oli nii ootamatu ja ilus, et mina jäin sõnatuks, Terje aga puhkes nutma.

Bindil on tegelikult sügav tähendus. Bhanu ema ütles Divyale: ma kannan bindit selleks, et väljendada austust oma abikaasa vastu ja tagada tema heaolu. Kui tüdruk kannab punast täppi, siis see on tema tulevase mehe heaks.

Pildil on Divya, kaunilt ehituna oma venna pulmaeelse peo jaoks.

Wikipedia kirjutab nii:

1. Bindi (decoration)

A bindi (from Sanskrit bindu, meaning "a drop, small particle, dot") is a forehead decoration worn in South Asia (particularly India, [Bangladesh,Nepal, Sri Lanka and Mauritius and Southeast Asia. Traditionally it is a dot of red colour applied in the center of the forehead close to the eyebrows, but it can also consist of a sign or piece of jewelry worn at this location.n.

Modern use

Bindis are worn throughout South Asia, specifically India, Bangladesh, Nepal, and Sri Lanka, by women and girls, and no longer signify age, marital status, religious background or ethnic affiliation. The bindi has become a decorative item and is no longer restricted in colour or shape. Self-adhesive bindis (also known as sticker bindis) are available, usually made of felt or thin metal and adhesive on the other side. These are simple to apply, disposable substitutes for older tilak bindis. Sticker bindis come in many colors, designs, materials, and sizes. Some are decorated with sequins, glass beads, or rhinestones.

Religious significance

The area between the eyebrows (where the bindi is placed) is said to be the sixth chakra, ajna, the seat of "concealed wisdom". According to followers of Hinduism, this chakra is the exit point for kundalini energy. The bindi is said to retain energy and strengthen concentration. It is also said to protect against demons or bad luck.

A common misconception or urban legend/myth about the bindi in the western world is that only married Hindu women wear red bindis as a symbol of wedlock.

In modern times, bindis are worn by women of many religious dispositions in South Asia and Southeast Asia, and is not restricted to Hindus.Many muslim women in Bangladesh wear the bindi as cultural/social sign.

Red represents honour, love and prosperity hence was worn traditionally by women to symbolize this.

Related customs

In addition to the bindi, in India, a vermilion mark in the parting of the hair just above the forehead is worn by married women as a symbol of their married status. During all Hindu marriage ceremonies, the groom applies sindoor on the parting in the bride's hair. The bride must wipe off her red bindi once she becomes a widow. This can be seen as symbolic and shows her status in society. Widows can continue to wear the black bindi but with a white sari.

Elujärgud

Kui meie siin õhtumaal otsime igaüks eraldi oma elu mõtet, vaidleme mehe ja naise rollide üle, tülitseme selle pärast, kas vanem õde või vend tohib nooremat õpetada jne.jne.,

siis Indias on need küsimused juba tuhandeid aastaid tagasi ära lahendatud, lahendused ära proovitud ja tänini kehtivad. Hindude elu juhivad ka täna muistsetes veedades kirja pandud juhised, kuidas inimene oma elu peab elama. On kindel etteantud elu stsenaarium, üldine vorm, mille igaüks täidab oma individuaalse sisuga. Algselt oli see mõeldud vaid brahmaanide kasti meestele, ent tänapäeval seavad selle skeemi endale eeskujuks kõik. Muidugi on see ideaal, mille poole püüeldakse, ent mida kaugeltki mitte kõik inimesed ei pruugi realiseerida.

Inimese elu on jagatud 4 põhietapiks, igaüks oma ülesannete ja põhiväärtustega:

1. Brahmacharya e.õppimise aeg – põhieesmärk on teadmiste omandamine, põhiväärtus on distsipliin. Õpiajal tuleb elada askeetlikult ja keskenduda õpingutele.
   

2. Grahastya e.perekonnaelu aeg – see on aeg maiste rõõmude maitsmiseks,varanduse kogumiseks ja laste kasvatamiseks.

3. Vanaprastha – tagasitõmbumise ja loobumise etapp võib alata siis, kui sünnivad lapselapsed ja inimene näeb, et ta järglaste elu kulgeb õiges suunas. Siis tuleb tagasi tõmbuda perekonna juhtimisest ja asuda kõrvaltvaatleja positsioonile. Naised kingivad oma ehted tütardele, mehed kirjutavad varanduse poegade nimele. Tähelepanu suunatakse heategevusele ja vaimsele maailmale.

4. Sanyasa – erakluse periood, kus inimene lahkub kodust ja hakkab ennast järkjärgult maailma asjadest lahti sõlmima. See on surmajärgse vabanemise lootusrikka ootamise aeg.

Selline elujärkude jaotus on üks regulatiivseid ideid, mida lapsed juba väiksena ära õpivad – Bhanu väitis näiteks, et lapsena pidi ta oma vanaisale igal hommikul need eluetappide nimed ette lugema, enne ei antud talle hommikusööki.

Meie nägime seda, kuidas juhatatakse sisse teine, abieluinimese eluetapp (pulmad).

Nägime ka palju vanu inimesi, keda perekonnas koheldakse suure austusega. Nii näiteks kasutatakse vanemate pereliikmete tervitamisel erilist, austust näitavat tervitamisviisi – noorem kummardub ja puudutab parema käega vanema jalgu, seejärel paneb käe oma südame kohale või laubale.

Pildil on kujutatud, kuidas Terje püüan Bhanu ema aupaklikult tänada.

Sellel pildil oleme koos Bhanu ema ja isaga.

Terje: ei oska suurt midagi lisada. Olen tundnud hindusid, kes Indias pidevalt ei ela, mistõttu nende väärtushinnangud on läänemaailma omadega segunenud. Bhanu mainis hiljuti, et ta on täiesti veendunud, et tema tütar ei hakka küll iialgi oma äia-ämma hommikul jalgade puudutamisega tervitama. Bhanu pidas Divyat silmas. Samas teeb seda igal hommikul aga Bhanu värske Indiast toodud minia Harshita. Näis, kauaks.

Arvan ka, et need neli etappi , eriti kaks viimast, käiakse läbi vaid väheste poolt. Raske on kujutada naiteks Bhanu vanemaid kodust lahkumas ja erakuelu alustamas. Aga eks me näe. Hoian Bhanul ja Renul silma peal ning lehvitan, kui nad ükskord erakuteele asuvad.

Tähtsad sümbolid

Svastika ehk haakrist

Svastikat nägime kõikjal: vanades ja uutes templite seintel, pühapiltidel, majade väravatel, uste kohal rippuvatel vimplitel, templikatuste tipus lehvivatel lippudel. Svastika kaunistas sageli kaamelite kaela. Svastika kujutis oli ka Varuni ja Harshita pulmakutsel.

Ehkki teadsin, et Indias on sellel sümbolil oma tähendus, torkas see alati silma ja äratas tähelepanu. Minu sisemine võpatus haakristi nägemisel kadus alles viimastel nädalatel, kui olin harjunud muudegi India iseärasustega.

II maailmasõja eel oli see sümbol ühese tähendusega kõikjal. Nii näit.kirjutas inglise psühholoog sir Fredric Bartlett 1924.aastal svastika kohta: „it symbolizes prosperity, fecundity, blessing. It stirs up that very vague, but none the less powerful group of sentiments which always form around the notion of „luck“.“

Sõja järel muutus haakristi tähendus lääne tsivilisatsioonis üheselt negatiivseks ja kohati keelatuks, idas aga on säilinud selle algne positiivne, õnne toov tähendus.

Om

Teine niisama tähtis ja laialt levinud sümbol on Om – tähistades kosmilist kõiksust. See esines omaette ning koos svastikaga.

Sri

Kolmandaks oli Sri sümbol, mille tähendus jäi meile pikka aega segaseks. Ühe versiooni järgi tähistab see elevandipäist õnnejumalat Ganeshat. Majade sissekäikudel olid svastika, om ja sri sageli kõik kenasti ukse kohal reas. Naiteks Bhanu vanemate majja sisenemisel astus siseneja Ganesha, svastika ja Omi alt läbi,

Wikipedia kirjutab:

Sri has the root meaning of radiance, or diffusing light, much like the English word "illustrious". In Sanskrit grammar, Sri has the feminine gender. It is gender-specific in Sanskrit, but the assumption that it is masculine has resulted in the titles of Shrimati (abbreviated Smt) for married women and Sushri for women (independent of marital status).

Usage

Sri (also Sree, Shri, Shree) is used in everyday Indian writing and speech as a polite form of address equivalent to the English "Mr." The title is derived from Sanskrit (śrīmān). This use may stem from the Puranic conception of prosperity.

Sri is also frequently used as an epithet of some Hindu gods. When used as a title for gods, Śrī is sometimes translated into English as Lord.

Sri Devi (or in short Sri, another name of Lakshmi, consort of Vishnu) is the devi (goddess) of wealth according to Hindu beliefs.

Śrī is one of the names of Ganesha, the Hindu god of prosperity.

INDIA TOIT

Meil oli suur privileeg kolme nädala jooksul toituda enamasti kodus valmistatud ehtsatest India toitudest, vaid paar korda tuli süüa toitlustusasutuses (autoga teel olles). Suurele seltskonnale pakutud pulmatoidud Bhopalis ja uue aasta peo toidud Jodhpuris olid valmistatud kusagil restoranis, ent olid samuti traditsioonilised India toidud.

India koduse toidu eripära:

- valmistatakse ainult värsketest produktidest – igal hommikul ostetakse turult või rändkaupmehelt värsked köögiviljad;

- leib küpsetatakse vahetult enne söömist. Erinevad leiva liigid – roti, puri, tsapati - minu jaoks olid nad kõik ühesugused pärmivabad idamaised lehekesed, samasugust leiba tehakse Armeenias, Iisraelis, Kesk-Aasias jm.

Terje on India toite söönud juba 15 aastat, niikaua kui ta Bhanusid tunneb. Tema teab täpsemalt, mis seal sees on ja kuidas seda valmistatakse (Terje: ega eriti ei tea. Olen rohkem harjutanud seda va söömisekunsti ja vähem valmistamiskunsti).

Minul jäi mulje, et koduse toidu valmistamiseks peab keegi kogu aeg köögis talitama, et see on tegelikult väga töömahukas asi (Terje: Olen nõus, perenaine on kogu aeg köögis. Ka seepärast, et pere ja külalised ei pea sugugi ühel ja samal ajal sööma. Ei ole nii nagu meil, et sööma hakatakse koos, kui pereisa või lauavanem selleks märku annab. India söögikorrad toimuvad küll enam-vähem samal ajal nii tunni aja piires, kuid inimesed tulevad ja lähevad ning see, kes köögis leiba küpsetab ja taldrikuid täidab, peab kogu aeg tegus olema).

Söögikorrad on järgmised: hommikul peale ärkamist juuakse kohe tassike vürtside ja piimaga teed (masala tsai). Millalgi keskhommikul süüakse midagi tugevamat. Siis on soe päevane söök. Kell 17 juuakse inglise kombe kohaselt jälle teed ja näksitakse midagi juurde. Kella 20 paiku on soe õhtusöök. Enne magama minekut juuakse sooja piima.

Pulmade eel jälgis Bhanu tähelepanelikult, mida meie ja tema ameerika lapsed sõime: lubatud olid vaid mõõdukalt vürtsitatud ja läbikeedetud toidud. Saatuse iroonia kohaselt langes aga Bhanu ise India toidu ohvriks, nii et just pulmade kulmineerumise ajal toitus ta vaid pudeliveest. „Küll olid seal head toidud!“, kahetses ta veel Delhis olles. Hämmastusega kuulasime kohalike inimeste jutte sellest, kuidas kellegi tuttav oli käinud restoranis ja lõpetanud ränga seedehäirega haiglas. Nii et toit on riskitegur kõigi jaoks, mitte ainult õrnakeste lääne inimeste jaoks Indias.

Maarise kogemus: nädal aega Ajmeris elades tutvusin huviga koduste toitudega (läätsesupp, köögiviljade möks, erinevad leiva sordid, masala tee piimaga, mitmesugused magustoidud). Hardas sattusin sööma mingit ebasoodsat ainet, nii et kogesin nii iiveldust kui kõhulahtisust. Selle järel muutusin palju valivamaks: peale pikka paastu söandasin Bhopali pidudel proovida vaid kurki ja tomatit, jäätist. Alles Delhis julgesin jälle ehtsaid India toite proovida ( nt.„kiir“ – magus nuudlisupp piimaga). Minu lemmikud on tomatisupp (Renu õe juures), porgandihalvaa, masala tee.

Terje lemmiktoidud – enam-vähem kõik. Eriti meeldisid Krishna sünnipaiga templist ostetud kardemonimaiustused. Ise neid õnneks (või õnnetuseks ei osanud osta), kuid Bhanu ostis ning pakkus meilegi. Õudselt head.

Maaris: Pulmade järel, kui Bhanud kohanesid oma uue miniaga, saime veidi proovida isevarustamist: ostsime lähipoekesest tuttavaid toite, mida ammu polnud söönud: lahustuvat kohvi, pärmiga küpsetatud saia, küpsiseid. Huvitav, et hindude koduses menüüs ei olnud üldse puuvilju. Ostsime endale banaane, herneid ja apelsine (selles mõttes ohutud, et on kaetud koorega), Jaipuris proovisime parajasti küpseks saanud guaave, papaiasid ja chicot.

Terje: Parimaid guaave ehk guaavasid sõime aga Harda lahedal külas. Bhanu juhtimisel sattusime ühe lihtsa külamaja puuviljaaeda guaavasalusse. Guaavid olid suured, rohelised ja õudselt head. Sõime neid suure isuga ja palju. Ka Maaris ja Bhanu, kelle kõhud parajasti India toitude toimel rikkis olid. Parast ütles Renu nii muuseas, et guaavid on väga head sisemiseks puhastuseks, soolte tühjendamiseks. Ega midagi, kõhud saidki varsti jälle korda. Tagasi Texases läksin poodi guaave otsima: need olid tillukesed, krimpsus ning jäid minu poolt ostmata. India rikkus meid õige mitme heaga lihtsalt ara.

India liiklus

Maaris: Enne sõitu lugesin New York Times-ist: põhjus, miks nii paljud lääne inimesed muutuvad pärast Indiast tagasitulekut enam usklikuks, ei ole mitte see, et Indias said nad näha nii palju templeid ja jumalakujusid, vaid see, et nad jäid India liikluses ellu ja said aru, et see sai toimuda vaid jumala kaitse all. Nii ongi.

Esimene mulje (Ajmeris jaamast Bhanu koju sõites) oli kaootiline. Tänav oli täis tuututavaid autosid ja motorollereid, riksasid, eesli-, hobu-, kaameli-, pühvliveokeid, mäletsevaid lehmi, teed ületavaid või tänavat mööda käivaid jalakäijaid (kelleks olid nii inimesed, koerad, sead ja lehmad).

Panso sõnadega: „Maanteedel liikusid ikkes härjad, kõrgete ratastega kaarikute ees sammusid ilukõndijad kaamelid-- Kuid uudne loom oli elevant, keda tänavaliikluses näha on ootamatu. Tuleb vastu, suur nagu emaarmastus, ja aupaklikult astud maantee viimasele-viimasele servale.“

Meie kogemused jalakäija ja autos istujana:

1) liiklus jalakäija seisukohalt on problemaatiline eelkõige tänavate ületamise seisukohalt. Hea õppetund oli Jaipuris, kus liikusime kohalike inimeste hoole all. Meie giid, Bhanu onutütar Manju demonstreeris, kuidas tuleb tiheda liiklusega tänavat ületada. Ta peatas auto suvalise koha peal, ja sealtsamast asus ta tänavat ületama, autosid põlgliku käeliigutusega eemal tõrjudes.

Manju taktikat kasutades söandasime Ajmeri peatänavat omapead ületada alles eelviimasel nädalal. Tuleb teha üleolev ja osavõtmatu nägu ning enesekindlalt liikuma hakata. Umbes nagu lehmad teevad. Terje muutus päris julgeks ja osavaks teeületajaks. Kui oleks olnud aega oodata, siis võinuks kasutada 100% autokindlat taktikat: tuleb leida lehm, kes soovib tänava teisele poole minna ning temaga koos tänav ületada.

2) liiklus autosõitja seisukohalt

Tegime päris pikki autosõite: Ajmerist Bhopali ja tagasi, vahepeal sisse põigates Hardasse. Sõit kestis 12 tundi, autoks Toyota, juht oli professionaal (Ajmeri taksofirmast, nimeks Sri Singh). Istusin juhi kõrval esimesel istmel. Esimesed 3 tundi ettepoole tee peale vaadata hästi ei julgenud, ent järkjärgult toimus harjumine ja lõpuks tundus kõik olevat täiesti normaalne. Panso sõnadega: „Kui miski Tallinna meeste närvid läbi võttis, siis oli see vasakpoolne liiklus. Iga vastutuleva auto puhul kisendas hing ning sulgusid silmad vältimatu kokkupõrke ootel. Aga inimene harjub kõigega.“

Mis siis silma torkas? Esiteks muidugi liikluse vasakpoolsus. Liiklusmärke on minimaalselt, liikluspolitseid ei ole, toimub täielik isereguleerimine sõidukijuhtide eneste poolt. Möödasõiduks ei anta märku tulega, vaid helisignaaliga (valgel ajal), pimedas vilgutatakse tulesid. Pimedas sõites peab olema selgeltnägija, sest sageli ees sõitvatel autodel ei ole tagatulesid, teeveerel kõndivatel inimestel ja vankritel ei ole mingeid valgusallikaid, puuduvad ka valgustatud teetähised (nt.teeaukude või lamava politseiniku eest hoiatamiseks), vastu tulevad autod aga sõidavad täistuledega. Siinsetel teedel ei ole kellelgi tõde ja õigust, vaid igaüks peab kogu aeg kohanema muutuvate oludega. Autojuhi ees aknal oli alati mingi jumala kuju või pilt, täpselt kell 6 õhtul tegi autojuht sõidu ajal palveliigutuse. Nii et olime siiski jumala kaitse all.

Terje: India liiklusega on nagu selle vana hea musta huumoriga: inimene harjub ju kõigega – poodu ju ka alguses rabeleb, kuid pärast on päris tasa. Nii harjusime ka meie India liiklusega. Nali najaks, tegelikult on India liiklus suuremgi maailmaime kui Taj Mahal. Pealtpoolt paistab tegevus teedel ja tänavatel täiesti kaootiline, kuid selle varjus toimib hästi korraldatud süsteem. Igatahes näeb Indias auto alla jäänud koeri tunduvalt vähem kui Texases. Selle kuu aja jooksul, mil India teedel reisisime, ei näinud ühtki tõsist liiklusavariid. Oli küll kummuli kukkunud veoautosid, kuid peamiselt ülekaalu, mitte liikluse tõttu.

Sõidud - Trips & Vehicles

Pruukisime mitmeid mootoriga ja ilma mootorita sõiduvahendeid: rongi, liinibussi, autot, traktorit, mootorpaati, sõudepaati, motoriksat, veloriksat, kaamelit kaarikuga ja ilma.

RONGISÕIDUD: Neid oli kaks: Delhist Ajmeri ja tagasi
Rongisõit Delhist Ajmeri kestab umbes 6 tundi. Läbisime selle tee kaks korda: sinna ja tagasi. Sõitsime vist 2. klassi vagunis. Üldmulje väga sarnane kunagise Tsaika vagunitega: pehmed istmed, suitsetajad tamburis, samasuguse puhtuseastmega kemps.
Erinevusi oli ka: lakkamatu toidu ja joogi pakkumine, toodi ka värsked ajalehed, vagunisaatja oli pidevas aktsioonis. Erinevalt Tsaikast olid vagunisaatjad kõik mehed ning nii toit kui ajalehed olid piletihinna sees. Ja hind kuuetunnise sõidu eest oli nina peale umbes 130 EEKi. Tee tuuakse väikese plastmassist termosega, soe toit kandikul nagu lennukis. Tagasiteel Delhisse pakuti meile 1) teed topsiga , 2) teed teekannuga ning kuiva sööki - naturaalne jogurt (Dahi), küpsised jne. 3) soe söök, 4) jäätis topsis koos puupulgaga. Erinevalt Tsaikast ei kõlanud vagunis muusika, sõit oli ootamatult vaikne. Vagunis oli ka wifi.

Pildil: Terje, Renu, Maaris rongis.



Tagasiteel oli meie seltskonnal (7 inimest) kokku 14 suurt kohvrit, Bhanu kontrollis lakkamatult, kas kõik on alles. Oli küll.

Pildid: kohvrite laadimine rongi Ajmeri jaamas.








Vaguniaknast nagime Rajastani maastkku – poolkõrbe, mägesid, põlde. Nii Rajastan kui ka Delhi ümbrus on täis pikitud mobiilimaste...ning tänu sellele on enam-vähem igal indialasel telefon näpus ja tööhoos. Lisaks nägime piirkondi, mis olid täis kõrgeid korstnaid (ühekorraga võis kokku lugeda üle 30) mis tähistasid tellisepõletamisahjude asukohti. Raudtee ääred olid täis kuhjadesse laotud põletamata telliseid.



BUSSISÕIDUD: Neid oli kolm ja kõik kolm eri klassi bussidega;

1. 
   
   
   
   Ajmerist Jaipuri sõitsime kõige lihtsama bussiloksuga, milles oli palju tavalisi kõvasid istmeid (neli ühel ja kaks teisel pool vahekäiku) ning kus tõenäoliselt on suvel võrdlemisi palav. Talvisel ajal aga oli selle bussiga mõnus loksuda – nägi maad ja inimesi. Odav ka - umbes 40 EEKi 200 km ja neljatunnise lõbu eest.



2. Jaipurist Jodhpuri sõitsime kõige luksuslikuma bussiga. Neid kutsutake Volvo bussideks ning Volvod nad tegelikult ongi. Aimasin kuulvat uhkusenooti meie Jaipuri võõrustaja, Manju, hääles, kui ta teatas, et on meile piletid Volvo-bussile kinni pannud. Ja buss oli igati vääriline. Õhukonditsioneere me talvel ei vajanud, kuid olemas nad olid. Istmed olid pehmed,mugavad ja kahekaupa. Vaatamata sellele, et tagakumm kohe Jaipuri lähistel katki laks ning ratta vahetamine ligi tund aega võttis, oli sõit mõnus. Midagi muud suurt meelde ei jaanud, sest väljas läks pimedaks ja uni tuli peale. Siiski, siiski, tunnike enne Jodhpuri jõudmist peatus buss lausa 20 minutit kohas, kus oli restoran, suveniiripood ning PUHAS WC. Volvo-bussile pole tõesti võrdset!



3. Ning kolmas bussisõit oli Jodhpurist tagasi Ajmeri. See buss oli hinnalt ja kvaliteedilt midagi esimese ja Volvo-bussi vahepealset ning tegi oma tööd korralikult. Kumm katki ei läinud ning muud huvitavat ei juhtunud. Ajmeri jõudsime küll segaste teeolude tõttu tunnike hiljem, kuid vahejuhtumiteta.

AUTODEGA sõitsime ringi enam-vähem kõikjal. Autod on nagu autod ikka – Toyotad, Suzukid, kohalikud Mahindra dziibid. Peamiseks tõmbenumbriks Indias on ikkagi liiklus ise. Ükski Disneyland voi Tsehhi lunapark sellega võistelda ei suuda. Liiklusest lähemalt allpool.

TRAKTORIGA sõitsime Madhya Pradeshis Harda lahedal külakeses. Tegime seda eelkõige võõrustajate ja külarahva meeleheaks. Traktor oli Ameerika päritolu John Deere ning liikus kaunilt ja roheliselt. Omanikud olid rahul ja uhked.

MOOTORPAADIGA sõitsime mööda Narmada jõge. Hoidsime käsi üle paadi serva vees ning saime kõigist pattudest pühas vees puhtaks. Mis veel külge jäi, selle pesime maha pärast jalgupidi pühas jões kõndides. Lühikeseks hetkeks olime puhtad kui vastsündinud.

SÕUDEPAADIGA sõudsime Bhopali alamjärve keskel olevale saarele. Seal asus hindu tempel ja kasvasid iidsed banjanipuud. Tempel oli remondis, banjane imetlesime ja patsutasime. Seejärel sõudis paadimees meid tagasi kaldale.




MOTORIKSAT oli au kasutada mitu korda. Bhanul oli oma naabrist taksofirma omanikuga kokkulepe tõenaoliselt kogu meie sealoleku ajaks – kui keegi seltskonnast vajas sõiduvahendit, siis see ka anti. Ühel päeval sõidutas firmaomanik meid isiklikult oma motoriksaga. Tegime ekskursiooni Ajmeris, kaisime Bhanu keskoolis (katoliiklik püha Anselmi kool), kuulsas Mayo kolledzis, suures moshees, turul, ja muuseumides. Päike paistis ning motoriksaga oli monus soita. Tuuleke puhus ning kõik lõhnad ja hääled olid meiega. Teise sõidu tegime motoriksaga iseseisvalt. Võtsime takso otse Bhanu kodutänava väravast ning sõitsime kesklinna shoppama. Tagasi tulime ka ise. Olime oma saavutuse üle uhked. Kolmanda ja viimase motoriksasoidu tegime Jodhpuri kindlusest kuningate hauakambrite juurde ja tagasi kindlusse. Motoriksa on üks mõnus sõiduriist, eriti palaval päeval. Tehniliselt on see kolmerattaline suure istumiskastiga motoroller. Käima tõmmatakse riksa mootor mingist kangist. Sõiduriist on väga paindlik ja hea indiapärasteks pisut kaelamurdvateks manöövriteks tänavatel.

VELORIKSAT me vältisime teadlikult, sest tundsime, et kahe priske parimas eas valge naise sõidutamine ühe kõhna india vanamehe poolt ei ole ilus. Piinlik oli, minul vähemalt. Aga inimene on ju nõrk ja maias ning lõpuks sõitsime ka veloriksaga. Olime teel Krishna sünnipaiga templisse (kuskil Agra ja Dehli vahel) ning Bhanu ütles, et veloriksat kasutades toetame me kohalikke vaeseid. Me siis toetasime. Bhanu küll ütles, et andku me kümme ruupiat (umbes 2 EEKI), andsin 30 ja ikka oli piinlik.

KAAMELIKAARIKUS, õigemini kaameli poolt veetavas pikas vankris sõitsime Agras - parkimisplatsilt Taj Mahali väravasse. Kaamel on aeglane, kuid kindel sõiduvahend. Saba all rippus tal elegantne kakakotike.





KAAMELi sadulasse sattusime Jodhpuri lähistel liivaluidetel. Polnud meil vaja kuskile kõrbesse rännata, lõbutsesime niisama. Kaamelil oli korraga kaks sadulat ja ta võttis kanda meid mõlemaid. Jorises küll, kuid tegi töö ära. Kas siin oleks pidanud piinlik olema, kuid kui ka oli, siis palju vähem kui veloriksa puhul. Tegelikult oli väga vahva, eriti mõnus tunne oli, kui kaamel püsti tõusis ja siis jälle lõpus maha laskus. Vahepealne osa õõtsutas nagu merel, nii et naised kiljusid. Vast seepärast kaameleid kõrbelaevadeks hüütaksegi.




Ei sõitnud ei ELEVANDI ega hobusega. Elevandisõitu küll lubati Jaipuri kindluse juures, kus elevandid turiste mäejalamilt üles lossi sõidutavad. Ilm aga oli ootamatult vihmane ning elevandid läksid ära koju. Nägime neid läbi vihma lonkimas. Hobused aga, keda tänaval vankrite ees nägime, olid välimuselt kõhnemad ja viletsamad kui veloriksajuhid, ning ei tahtnud neid tülitada. Mõnda küll patsutasin.

Jaipuri elevantidega sõitis Voldemar Panso, kes on kirjutanud: „Elevant võtab reisijaid peale niisama palju kui Moskvits – neli sõitjat, juht peale selle, ainult et ta on Moskvitsist tunduvalt kallim, vastupidavam küll ka. See, kelle selga Tallinna mehed sattusid, oli veel vähe sõitnud, kõigest 70 aastat, teised olid 150-aastase tööstaaziga. Lõplikult amortiseerub elevant 250 aastaselt ning läheb siis elevantide kalmistule surema. Elevandil on kaks 2-meeetrilist ning 50-kilost kihva, millest tehakse väikesi elevante ja müüakse turistidele 2 kuni 20 ruupiat tükk, olenevalt ärimehe inimesetundmisest ja inimese äritundmisest.“


Trips & Vehicles

During our trips, we used a variety of motorized and unmotorized vehicles: train, bus, car, tractor, motorboat, rowing boat, motoriksa, veloriksa, camel cart, and camel without a cart.

TRAIN: From Delhi to Ajmer and back.

It takes about 6 hours by train to reach from Delhi to Ajmer. We were in a second class cart which very much resembled Tshaika - a train that in soviet times connected Tallinn with Belorussian capital Minsk, and which we used as students to get from Tallinn to our university city Tartu. The seats were soft and comfortable, areas between the carts were occupied by smokers and the sanitary conditions of the toilets were comparable. Though, there were differences too. In Indian trains, the ticket price included almost non-stop serving of food and chai, and fresh newspapers. The cart attendants were exclusively male (in soviet Tshaika they were exclusively females). Chai was served in small plastic thermobottles, the food included natural yoghurt (very typical to India), biscuits, Indian style warm food, and ice cream. Differently from Tshaika, there was no music, the cart was quiet. But there was wifi, thus many passengers spent their time in internet...or on cell phones. It seems that every Indian has at least one cell phone. And the price for this 6 hour pleasant trip was just 130 EEK or $13. While traveling from Delhi to Ajmer there were three of us: Varun, Maaris and me. On the way back we had seven people and at least 14 pieces of large size luggage plus many small bags. Bhanu was checking non-stop whether the luggage is in place. It was and we did not lose a piece.
During the trip, we were looking at the Rajastan landscape which is semidesert, hills, mountains and fields. Rajastan and areas around Delhi are densely packed with mobile phone towers. That’s why almost everyone in the train was talking to a cell phone. In addition, the landscape was full of chimneys (at some places we could count over 30 at a time). These belonged to small brick factories which were marked by piles of raw bricks stacked into high piles on the sides of the railway.

BUS TRIPS: we used busses three times and every time a different one

1. The most exotic bus trip (special treat from Bhanu) was from Ajmer to Jaipur. We used the simplest and cheapest bus with hard seats (two on one side and four on another) and no air conditioner. These might be really hot in summer! However, in winter it was a pleasant slow ride giving us plenty of time to enjoy the landscape, towns, villages and people. The price for 4 hours and 200 km was about 40 EEK or $4.
2. From Jaipur to Jodhpur we took the most luxurious bus – the Volvo. This is how they are called and they actually are made by Volvo. We heard pride in Manju’s (Bhanu’s cousin who took care of us in Jaipur) voice when she announced that she had booked our tickets on Volvo-bus. And indeed, the bus is good. Though we did not need air conditioning, the system was there. The seats were soft, comfortable and by two and two on either side. Despite the fact that we had flat tire immediately after leaving Jaipur, and that it took almost an hour to fix it, it was a very pleasant trip. There was not much to see outside because it got dark soon and we were sleeping. It is noteworthy that the last stop, about an hour before reaching Jodhpur, was over 20 minutes and in a place with a clean toilet, small restaurant and a souvenir shop. This was a real treat and there is, indeed, nothing compared to the Volvo-bus! The price was about $13.
3. The last bus trip was from Jodhpur back to our headquarters in Ajmer. The bus quality and price was somewhere between the hard-seat and the Volvo-bus and everything functioned perfect. No flat tires, no other excitements. It was just that due to heavy traffic, we reached Ajmer an hour later.

CARS. We used cars almost everywhere. The longest trips were from Ajmer to Bhopal and back (12 hours one way). There was nothing extraordinary about the cars we used – they were ordinary and confortable Toyotas, Suzukis and local Mahindra jeeps. We did not have a chance to sit in retro-looking Ambassador. The main catch for us was certainly the traffic which is 100 times better and exciting than any Disneyland can ever be.

TRACTOR. Our single tractor ride took place in the village near Harda, mainly to please our hosts and appreciate their nice green John Deere. The owners were proud to see Terje and Divya riding their favourite.



A MOTORBOAT took us to a small island in the middle of the holy Narmada River. We kept our hands in the water over the board, thus cleaning ourselves from all sins. Whatever sins were left, were washed away later while walking barefoot in the holy waters. For a moment we were clean as newborns. On the photo: Sonu, Bhanu and Varun.




We hired a ROWING BOAT with a boatman to get to an island in the middle of the Upper Lake in Bhopal. The target of our interest was a small Hindu temple on the island. Unfortunately, the temple was closed for renovation, so all we did was patting and admiring old banyan trees around it. Thereafter, the boat took us back to the shore.


MOTORIKSA served us several times. Bhanu had a contract with a neighboring taxi company owner, so whenever any of us needed a ride, the company sent us a taxi or a riksa. We had a one-day motoriksa trip to Mayo College, to Anselm’s Catholic School (Bhanu’s school), the Mosque, the bazaar and museums. The driver was the owner himself and we were taken good care of. It was a nice and warm day. The motoriksa is open, the breeze was blowing, and all smells and sounds of the streets were with us. The second motoriksa ride started from the entrance of Bhanu’s home street and took us to the center for shopping and sightseeing. We were just the two of us, no guides, no familiar drivers. We managed well and got safely back in another motoriksa. The third trip was in Jodhpur, from the Fort to royal cementery and back. Again, we were all alone and managed well. All in all, motoriksa is nice and probably very good on a hot summer day. I think that technically, it is just a large scooter. The engine is started with a pedal and not by turning a key. The vehicle is very flexible, can fit into narrow streets and can perform all the acrobatics necessary for successful survival in Indian traffic.


We very consciously avoided using VELORIKSA because we felt that letting a skinny and usually eldery riksaman to pedal around with two healthy white ladies, is not nice. However, ultimately we used veloriksa too. This happened at krishna’s birthplace near Agra. Bhanu said that we will do a big favour to locals if we use one. So, we used. Bhanu told to pay the riksaman ten ruupies (about 20 US cents). We gave 30 and still felt uneasy and guilty.

In Agra we used CAMEL CART to get from the parking lot to Taj Mahal. Camel is a slow but reliable ride. It took quite some time to cover that short distance but it was pleasant and peaceful. The camel had an elegant little collection bag hanging below his tail. On the photo: Divya, Bhanu, Renu and Terje.



Our true CAMEL RIDE happened in sand dunes near Jodhpur. We were taken there by Renu’s brother Mahinder. One camel saddle has two seats and could accommodate both Maaris and me. The animal was obviously not too happy to have the two of us. He made some low complaining noise but then got up and moving. We should have felt sorry for the camel. Instead, we were very excited and happy because the ride was like floating in a boat on a stormy sea. Girls (Divya and Mahinder’s daughter Isha) on the neighboring camel were expressing their feelings through screaming. The moments when the camel got up and later, got down, were most exciting. No surprise that camels are known as ‘boats of the desert’.

On the photo: Harshita and Varun, Divya and Esha.




We did not ride ELEPHANTS or HORSES. We planned an elephant ride in Jaipur, from the foot of a hill to the Jaipur Fort at the top of it. Unfortunately, it was raining and we saw elephants going home early that day. As to horses, there were horse carts anywhere. But all the horses we saw were pathetic and skinnier than veloriksa drivers. We felt sorry for the horses and did not use their services. Just patted a few of them.

Esimesed sammud ja muljed - The first steps

Maaris: Maandumine öises Delhi lennujaamas, sõit Delhi raudteejaama ja rongile asumine – meie esimesed sammud olid täpselt samasugused kui Indrek Jäätsilgi (2006). Erinevalt temast, oli 2010.aasta detsembriks, kui meie India teekond algas, valminud uus Indira Gandhi nimeline lennujaam. Esmamulje sellest oli ülimalt soodne: ilus, avar, puhas, loogiline, soe (maas kollakat tooni vaibad), indiapärane (passikontrolli ruumi seintest tulid välja hiiglaslikud käed, mis kujutasid erinevaid mudrasid), seal oli palju rohelust (elusad palmipuud). Pildi peal näeb lennujaamas asuvaid elevandikujusid.Terjet ja Varunit oodates vaatlesin uutmoodi inimesi: turbanites mehi, sarides naisi, kes jaheda ilma kohaselt kandsid sari peal kampsikuid, vanu naisi, kes vene babuskate sarnaselt olid juuksed krunni sättinud ja kandsid peas rätikut, intelligentse olekuga prillidega mehi, sall kaelas nagu prantslastel.

Erinevalt Indrek Jäätsist sattusime kohe kohalike inimeste hoole alla: meile olid vastu tulnud Parul ja Deepak - Bhanu noored sugulased, kes elavad Delhis ja abiellusid just aasta tagasi. Nad aitasid tõsta meie kohvrid takso katusele, pidasid läbirääkimisi autojuhiga ning eskortisid meid raudteejaama. See tähendab, et meie (peigmees Varun, Maaris ja Terje) olime taksos ning Parul ja Deepak sõitsid oma autoga takso sabas.

Raudteejaam pakkus kohe esimese kontrasti: võrreldes valgusküllase ja turvalise lennujaamaga oli see pime, kõle, ohtlik, võõras. Seltskond oli hoopis teistsugune - perroonil magasid tekkidesse mässitud inimesed, teemüüja käis ringi alumiiniumist teekannuga, meid vaadati umbuskliku pilguga. Mööda sõitsid rongid, kus üldvagunid olid trellitatud ja inimesed kõõlusid ustel – kohe tulid meelde Lonely Planeti hoiatused rongisõidu ohtlikkuse kohta Indias. Üksi ja omapead ei oleks tahtnud siin jaamas, eriti öösel küll olla. Probleeme oleks olnud nii kottide tassimise, õige perrooni ja vaguni leidmisega. Aitäh Parulile ja Deepakile, kes meid juhatasid ja lõid turvatunde.

Raudteejaamas tabas mind ka esimene India vapustus: kulid. Vanaldane, ent lihaseline turbanis kuli tõstis minu 20 kg kaaluva hiiglasliku kohvri endale pea peale, ja selle peale tõsteti veel üks kohver! Ja siis ta kõndis, kohvrid pea peal, meie perrooni poole, vahepeal tõustes pikka treppi pidi üles ja tulles teiselt poolt alla. Ja ta jäi ellu! Ja meie kohvrid olid toodud täpselt õige perrooni peale! Kogu see jõu ja tasakaalu ime läks maksma 100 rs (umbes 25 krooni).

Väikese pildi peal on punase turbaniga kulid Ajmeri rongijaamas.

Et rong pidi väljuma alles kella 6 paiku hommikul, tuli perroonil oodata umbes 2 tundi. Öö oli külm, müts ja kindad olid täiesti omal kohal. Terje, Varun, Deepak ja Parul olid märksa õhemalt riides, olin nende pärast mures. Olime veidi mures ka sellepärast, kas leiame piisavalt kiiresti üles oma vaguni. Kella 6 paiku sõitis ette meie rong, olime täpselt oma vaguniga kohakuti, Deepak ja Varun tõstsid kohvrid vagunisse ja sõit võis alata.

Terje: Mul pole muud lisada, kui et vapustused raudteejaamas olid meil Markaga ühesugused – kulid ja kohvrid. Ning muretsemiseks polnud põhjust: Varun ja mina olime tegelikult päris soojalt riides ega külmetanud...eriti.

THE FIRST STEPS

Maaris: Landing at the New Delhi airport in the middle of the night and driving to the railway station – these were our first exciting steps in India. By December 2010 the construction of the new Indira Gandhi airport had been completed and our first impressions were lovely: the airport is beautiful, spacious, clean, logical, warm (thanks to yellow carpets on the floor) and very Indian. At passport control enormous mudras (gigantic palms with symbolic gestures) erected from the walls and there were palm trees and other green plants everywhere. While waiting for Terje and Varun, I was watching ‘new’ people: men in turbans; elderly women wearing sweaters over their traditional Indian clothes; old women who, like our Russian babushkas, had hair wrapped into buns and a scarf over it. There were intelligent looking men in glasses, wearing scarves almost as elegantly as Frenchmen, and lots of other things to look at.
Once Terje and Varun arrived through London from Texas, we met with Bhanu’s local relatives who took care of us. We were met by Parul ja Deepak – Bhanu’s young relatives who got married just a year ago. They helped to take our luggage into a cab, actually, to the roof of the cab, and then escorted our cab in their own car to the railway station. Cab ride in early morning (it was about 3 am) Delhi was refreshing: despite the early hour, the traffic had many surprises for us.

The first sharp contrast ‘welcomed’ us at the railway station. Compared to the warm, light, clean and spacious airport, the railway station was cold, dark, dirty and crowded. It looked strange and dangerous. Homeless people were sleeping on the platforms, tea seller walked around with a dirty-looking metal teapot; we were looked at with suspicion and curiosity. Trains passed by and the windows of third class carts had iron bars like in prison. It was not a place one wished to spend a night or even a day alone. Thanks to our guides and guardians, Parul and Deepak, our luggage and us were taken safely to the right platform – the platform to Ajmer.
The railway station was also the place where I got the first shock in India. The name of the shock was KULI or a luggage carrier. This was a skinny but muscular old man who, without efforts, lifted my 20 kg suitcase on his head….and another one on top of it. With two enormous suitcases on his head, he went up and down long stairs and landed safely and alive on our platform. This way, our luggage and all of it reached the right platform. This miracle of strength and balance cost about 2.5 dollars.

Since the train to Ajmer was at 6 am, we spent almost 2 hours on the platform. It was cold enough for woolen cap and gloves. I was well prepared but Terje, Varun, Deepak ja Parul were much lighter dressed and I was worried, particularly about Varun because he was the groom. Another worry was whether we were on the right platform and whether we will find out cart. The train arrived in time and we were standing right in front of our cart. Perfect positioning! Deepak and Varun lifted our luggage in and our trip in India started.

Terje: My first shocks were the same – kulis and suitcases. And Maaris certainly over-worried – Varun and I were well dressed and did not freeze while waiting – at least not too much. Though, indeed, it was a cold night, somewhere around zero Celcius. Overall, our first impressions in Delhi were so overwhelming that we forgot to take pictures.

TERJE JA MAARIS INDIAT AVASTAMAS - Terje and Maaris in India

Olime Indias 14.detsembrist 2010 – 6.jaanuarini 2011. Mitte tava- ega seljakotituristidena, vaid kutsutud pulmakülalistena.

Hakkame seda blogi pidama koos.

MAARIS AND TERJE DISCOVERING INDIA FROM DECEMBER 14 2010 TO JANUARY 6 2011.

We we not ordinary tourists or backbag hikers. We were invited guests for an Indian wedding!

We keep this blog together - Maaris from Tallinn, Estonia and Terje from College Station, Texas.

KOKKUVÕTTEKS

Maaris: Esimene kord Indias – see tähendab uue avastamist ja vana ümberhindamist, uute harjumuste ja mõtete õppimist, igapäevast eneseületamist.

Indiast Eestisse tagasi tulnud inimesed jagunevad laias laastus kaheks: ühed, kes kurdavad kõikvõimalike olmeliste ebamugavuste üle, mida nad Indias olid sunnitud üle elama, ja need, kes olmelist poolt ei tähtsusta, ent kes tunnistavad, et Indias käik on neid sisemiselt muutnud. Mina kuulun teise gruppi.

Kohtasime mitu erinevat Indiat. Imeline, muinasjutuline India (ülikute paleed, pulmarituaal). Kontrastide India (ülim vaesus ja rikkus, ülim puhtus kodudes ja ülim räpasus tänavatel). Mõistatuslik, arusaamatu India (ei saanud aru perekonnanimede süsteemist, pulmarituaalide tähendusest, arusaaamatuks jäi hindu jumalate kooslus ja palju muud). Ootamatu India (jõuline poliitiline võitlus: gujarite poolt raudtee ja maanteede blokeerimine ja võimude vaoshoitus protestiaktsioonile vastamisel), ja ootuspärane India (näiliselt kaootiline, ent edukalt ennast reguleeriv liiklus, prügi ja loomad tänavatel, traditsioonide elujõulisus, suurpere solidaarsus).

Meie marsruut Indias oli Delhi – Ajmer – Pushkar – Ajmer – Jaipur – Jodhpur – Ajmer – Delhi - Agra – Delhi. Samades kohtades on käinud paljud tuntud Eesti rändurid, oma reisimuljed on kirja pannud Karl Ast-Rumor (1930-31), Voldemar Panso (1959), Aira Kaal (1958), Leo Normet (1977), Gunnar Aarma (1995), Aime Hansen (2009), Indrek Jääts (2008), Lii Unt. (2009, 2010), Reisiblogid peale selle.

Voldemar Panso on näiteks kirjutanud: „Esimesel pilgul näib Indias olevat kõik pea peale pööratud. Mitte ainult see pole harjumatu, et nende talv on kuumem kui meie suvi. Õhtutaevas otsid asjatult meie igavesi saatjaid – Suurt Vankrit Põhjanaelaga. Tänavaliiklus on vasakpoolne, hotellitoas on termos, et säilitada vett külmana. Keskküte on selleks, et puhuda külma õhku. Pesupesemine on meeste, mitte naiste töö. Kui mees tuppa tuleb, tõuseb naine püsti. Meie teame ikka veel, et lapsi toovad kured, Indias teeb selle töö aga kobra ära.“

Enne Indiasse sõitu lehitsesin Lonely Planeti India raamatut, lugesin eestlaste India-blogisid, küsisin nõu Indias käinud tuttavatelt. Hoolimata sellest kujutasin halvasti ette India olmelist poolt. Kas naine võib käia pikkades pükstes? Kui ohtlik on rongiga sõita, üksi tänavatel kõndida? Kas apteegist saab osta vajalikke rohtusid? Rääkimata sellest, kuidas peab pulmakülaline käituma. Mitte midagi ei teadnud, sõitsin tundmatusse.

Tagasi tulin muutununa. Indias veedetud kolme nädalaga kaotasin kaalust 6 kg, seedesüsteem häälestus ümber, muutusid toidueelistused. Tagasi tulles oli talveväsimus kui käega pühitud, keha ja vaim olid virged ja vilkad. Taas tärkas huvi India filosoofia ja praktikate (jooga, mediteerimine) vastu. Hakkasin uurima India, tantsutrenni võimalusi (Tallinnas õpetatakse kathakit ja Lõuna-India klassikalist tantsu), hindi keele õppimise võimalusi (saab õppida Tallinna keeltekoolis, TLÜ-s töötab ka üks hindu, kes annaks ehk eratunde).

Pärast Indias käiku vaatasin teise pilguga ka meie Eesti tegelikkust ja läänelikku elulaadi üldse. Vaene, lame ja mustvalge Eesti elu oli tugev kontrast India rikkusele, sügavusele ja mitmekesisusele. Õhtumaa allakäik muutus teoreetilisest ideest kahetsusväärseks tõsiasjaks.

Terje: Mina kuulun tõenaoliselt Indias käinud inimeste kolmandasse gruppi: pisut virisesin olmeliste ebamugavuste üle (külm tuba, voolava kraanivee olemasolu vaid paar korda päevas) ehkki selle kõigega harjus ruttu ära. Usun, et paari kuu parast poleks olmele enam üldse tähelepanu pööranud. Samas olin siiralt vaimustunud liikluse tohuvabohust, linnaloomade mitmekesisusest, looduse rikkusest, igapaevaelu kontrastidest ja muust eksootikast. Kahuks ei saa küll raakida ’sisemisest muutusest’. Või äkki tuleb see aja jooksul. Tahaks loota.

Üleolevalt arvasin, et olen Indiat tundnud ligikaudu 15 aastat. Täpselt nii kaua tunnen seda India perekonda, kelle kutsel me Maarisega Indiasse üldse sattusime. Tutvusin Bhanu, Renuka (Renu) ja nende laste, Divya ja Varuniga, 1995. aastal Uppsalas. Seejarel rändasime tööga seotud asjaoludel koos edasi Kopenhagenisse ja sealt Texasesse. Selle aja jooksul oleme koos töötanud ülikoolides, kuid käinud tihedalt läbi ka perekonniti. Olen korduvalt kohtunud mõlema hindu vanematega, kes aeg-ajalt oma lapsi ja lapselapsi Rootsis,Taanis ja USAs külastasid. Hindud tunnevad ka meie peret, sest 1996. aasta augustis käisid nad Tallinnas, Lohusalus ning ümberkaudsetes paikades. Seega arvasin, et ma tean Indiast enam-vähem kõike..... Ja eksisin, isegi väga. India on niipalju enam ja teistsugune, kui suhtlemine pisut läänestunud edumeelse India perekonnaga. Jääb vaid Maarisega nõustuda: see reis oli üks suur AVASTAMINE. Avastasime nii Indiat kui iseennast.

Etterutates tuleb siiski markida, et mina ei kaotanud kaalus küll midagi. Sõin suure isuga india toite, guaavasid, mangosid, banaane, herneid ja muud. Laksisin liitrite kauba suureparast piima ja vürtsidega keedetud magusat teed. Kõhuhädad minu tõenäoliselt suhteliselt tundetut ja tuima seedesüsteemi ei erutanud ning kokkuvõttes laekusin Indiast tagasi niisama priske ja ilusana kui ennist.

Tsiteeriksin siinkohal üht Austraalia ajakirjanikku, Sarah Macdonaldit (raamat „Püha lehm“): „India on rikas ja vaene, vaimne ja materiaalne, õel ja lahke, vihane ja rahulik, inetu ja ilus, ning tark, kuid rumal. Kõik äärmused kehtivad. India ei allu mõistmisele, ja selleks korraks käib see minu jaoks küll.“ Seega ühinesime eelnevate rändurite kooriga, mis võtab India kokku ühe sõnaga „ÄRAARVAMATU“ (huvitaval kombel on samu mõtteid mõlgutatud Venemaa üle).