Kellaaeg

Eesti ja India kellaaegade vahe on 3,5 tundi, Greenwichi ajaga siis 5,5 tundi. Miks nii? Üks vastus on kirjas reisijuhtides: pooletunnine ajanihe on vajalik selleks, et kogu Indias võiks kehtestada sama aja. Nii ongi: India piires ei ole erinevaid ajavööndeid.

Teise vastuse aga andis meile Sonu. Olime tagasiteel Bhopalist Ajmeri, tegime peatuse teemaja juures. Bhanu sättis jälle inimesi autodes ümber. Oli juba pime, püüdsime tähistaevast leida põhjanaela, aga ei leidnud (hiljem avastasin, et ka Panso oli sama tähte asjatult India taevast otsinud). Ja siis avas Sonu meile India kellavööndi saladuse. Selgub, et ka see on Briti pärand. Valiti selline ajavahe India ja emamaa vahel, mida oleks lihtne ühest teise teisendada. Sonu võttis välja oma kella ja demonstreeris lihtsat võtet. Vaadake, mis kell on (Indias). Seejärel pöörake kella sihverplaati 180 kraadi võrra. Nüüd vaatab teile vastu kellaaeg, mis parajasti kehtib Inglismaal. Näiteks kui Indias on kell 6.00, siis ümberpööratud kell näitab selgelt, et Inglismaal on kell parajasti 11.30. Ja sama võte kehtib ka vastupidi: impeeriumi emamaal kella pöörates saab silmapilkselt teada, mis kell on parajasti Indias. Lihtne ja võimas vahend. Muidugi saab seda võtet kasutada vaid mehaaniliste kelladega.

Pildil: Terje, Divya ja Sonu Pushkari järve kaldal.

Kuningas Akbar

Akbarist kuulsime peaaegu kõikjal, eriti aga Ajmeris ja Agras. Akbar on hindude jaoks tugeva, targa ja õiglase valitseja sümbol, suurim moslemi kuningas. Hindud on uhked tema üle.

Kuningas Akbar kuulus suurmogulitest India valitsejate hulka, tema eluaastad on 1542-1602. Suurmogulid valitsesid Indiat kolmsada aastat 16.-19.sajandini, siis läks võim üle brittidele. Akbar oli ühelt poolt sihikindel vallutaja (ta vallutas tagasi alasid Põhja-Indias, sealhulgas Rajasthanis ning laiendas oma valdusi lõunas) ja kindlameelne valitseja (lõi tsentraliseeritud riigi püsiva keskvõimu ja efektiivse haldussüsteemiga, oskas osavalt kaasata hindu ülikuid oma riigi valitsemisse). Teiselt poolt on ta ajalukku läinud oma erakordse ususallivuse poolest. Tema valitsemispõhimõte oli „rahu kõigi jaoks“.

Bhanu rõhutas temast rääkides, et olles ise moslem, ei sundinud ta hindusid usku vahetama, nagu teised suurmogulid, vaid vastupidi – püüdis neid uskusid lepitada. Tema paljude naiste seas oli nii kristlasi kui hindusid. Ta tundis suurt huvi religioossete ja filosoofiliste diskussioonide vastu (sufide ja shiitidega, kristlaste ja parsidega) ning püüdis ise kujundada uut religiooni, mis sünteesiks islami ja hinduismi. Kõigis religioonides on ühine tõde (Din-i-Ilah). Ta soosis nii islami kui hindu kultuuri, lõi harmooniat ja silus vastuolusid. Nii et ta võib olla ka meie jaoks erinevate kultuuride eduka integreerimise näiteks.

Ajmeri linnas on Akbariga seotud kaks mälestusmärki, kus ka meie käisime:

Esiteks - Akbari palee, kus praegu asub riiklik kunstimuuseum.

Teiseks - Dargah – 13.sajandi sufi pühaku Khwaja Muin-ud-din Chishti matusepaik, mille juurde on ehitatud moslemi pühamuid. Akbar tegi siia igal aastal palverännaku. See on ka tänapäeval India ja lähipiirkonna moslemite kõige olulisem palverännaku koht.

Agra lähedal on Akbari mausoleum (Sikandra) ning Akbari rajatud ideaalne linn (Fatehpur Sikri) , mis tegutses impeeriumi pealinnana 1570-85. Pärast Akbari surma hüljati niihästi see linn kui ka Akbari liberaalsed vaated.

Agras asuv Taj Mahal on 17.sajandil ehitatud Akbari lapselapse Shah Jahani poolt.

Meie jõudsime ära käia vaid Taj Mahalis.

Akbarist on kirjutatud palju lasteraamatuid ja tehtud filme, nii et Divya oli hästi informeeritud. Teda inspireeris kõige enam Akbari suhe oma hindust naisega, kes oma meest targalt suunas. Naine olevat olnud teravmeelne ja vaimukas, osanud seletada kuningale, mis on õige, mis vale, viinud teda lossist välja elu keskele. Seda naist iseloomustas humoorikas ja teravmeelne sarkasm.

Akbaril on otsene seos ka Eestiga. Gunnar Aarma oli veendunud, et ühes oma eelmises elus kuulus ta Akbari õukonda. Fatehpur Sikri paleedes uidates leidis ta üles selle ruumi, kus ta kunagi oli elanud. Meie seal kahjuks ei käinud.

Matusekombed

Kui hindu sureb, siis ta põletatakse samal päeval. Selles rituaalses toimingus osalevad ainult mehed. Keha asetatakse kanderaamile ja viiakse põletuspaika. Rongkäigus astuvad eespool vanemad mehed. Põletada tuleb tingimata vabas õhus, see on hingele hea. Põletamiseks on vaja väga palju puid ja umbes 1 kg võid (ghee – või, millest vesi on välja võetud). Mida rikkam ja kuulsam inimene, seda väärtuslikumat puitu kasutatakse – näiteks Indira Gandhi põletati sandlipuudega.

Põletuspaigas teeb vanem poeg 3 vastupäeva ringi ümber keha, palvetab ja läidab tule. Mehed istuvad veidi eemal ja ajavad omavahel juttu. Tagasiteel koju kõnnivad kõige ees noorimad mehed. Kodus pestakse end puhtaks. Ka naised, kes ootasid kodus, lähevad dushi alla. Järgneb ühine sööming. Kolme päeva pärast minnakse uuesti põletamispaika ja korjatakse kokku alles jäänud luud ja tuhk, mis heidetakse pühasse jõkke või järve. 10 päeva jooksul põletamise järel sooritatakse mitmesuguseid rituaale (ohverdamine, piima- ja riisitoitude valmistamine) kadunu hinge rahustamiseks. 11. päeval tulevad sugulased uuesti kokku, palvetavad, söövad, naistele kingitakse uued riided. Pärast seda on hing lõplikult kehast lahkunud ja uuele rännakule asunud. Leinamine on lõppenud, algab uus elu.

Meie käisime kahes endises põletuspaigas (ghat): Jodhpuris suurejoonelise maharadzade mausoleumi juures

ja Delhis Mahatma Gandhi põletuspaigas. Viiel korral nägime, kuidas mööda teed või tänavat läks matuserongkäik: mehed kandsid riidega kaetud keha kanderaamil, selle taga tuli vaikiv meeste protsessioon. Vanaisa ütles Varunile, et matuserongkäigu kohtamine teel pulma on hea märk.

Indias on ka surnuaedu – need on moslemite ja kristlaste jaoks.

Püha jõgi

Indias on üldse 5 püha jõge: Ganges, Yamuna, Godavari, Kaveri ja Narmada. Gangese ääres me ei käinud. Yamuna jõge nägime Taj Mahali taga. Aga lähemalt puutusime kokku Narmada jõega, mida peetakse isegi kõige pühamaks ja vanemaks. Usutakse, et tilk Narmada vett peseb maha inimese patud.

Legendid seostavad seda jõge kahe jumalaga. Usutakse, et Narmada jõgi tekkis hävitajajumal Shiva higist. Teise legendi järgi tekkis jõgi nii, et loojajumal Brahma poetas pisara.

Narmada jõgi saab alguse idapoolsetest mägedest, kus ta voolavat välja lehma pead meenutavast koopast ja suubub läände Gujarati lahte.

Narmada ääres on palju templeid, pühasid paiku ja surnupõletamise kohti. Üks kõige mõjukamaid palverännaku teekondi on ümber Narmada jõe (nn. Narmada Parikrama): askeedid ja palverändurid käivad jala Araabia merest alates piki jõge kuni jõe alguseni Maikali mägedes Madhya Pradeshi osariigis ja teist kallast pidi tagasi mereni, kokku 2600 km. Arheoloogilises mõttes on see jõgi huvitav selle poolest, et selle kaldail on leitud nii dinosauruste kui ürginimeste jälgi.

Meie sattusime Narmada äärde nii, et teel Ajmerist Bhopali pulmapeole tegime peatuse Harda linnas ja selle lähedal asuvas külas Bhanu vanatädi paljulapselises peres. Pärast ööbimist hiiglaslikus marmorhäärberis ja tutvumist lehmade ja suurpõldudega sõitsime autodega jõe äärde. Ühe majakese juures askeldasid naised ja valmistasid sööki. Meie rändurite seltskond laskus kaldast alla, istus paati ja sõitis jõe keskel olevale liivasaarele.

Pildil: Sonu, Bhanu ja Varun.

Vesi oli puhas ja täiesti läbipaistev, ümberringi oli inimtühi avar maastik, valitses vaikus. Taamal paistis mitme tuhande aastane tempel.

Saarel võtsime kingad jalast ja kahlasime pühas vees, korjasime valgeid, punakaid ja rohelisi kive.

Milline rahu ja puhtus närvilise linnameluga võrreldes! Meie kõik olime vaimustuses sellest paigast. Hiljem kuulsin, et Bhanul on plaan veeta pensionipõlv just nimelt siin, Narmada ääres, jätta need Ameerika ostukeskused kus seda ja teist.

Tagasi kaldale jõudes pakuti meile rikkalikku lõunasööki. Hindud sõid maa pealt, rististes istudes, meie jaoks toodi toidud laua peale.

Pildil oleme koos Renu ja Bhanu maatädiga.

Eemal maja juures seisis üks ereda turbaniga mees. Selgus, et see on baba-ji, rändav askeet, kes kuu aega tagasi oma palverännakul siia jõudis ja valis selle paiga oma peatuspaigaks. Meile räägiti, et pühamees seisab kogu aeg püsti, ka magades. Süüa võtab ta inimeste käest üks kord päevas, kui see õigel ajal talle tuuakse (ta sõi vaid sojaputru). Kui talt midagi küsitakse, siis ta vastab lühidalt, aga ise juttu ei alusta. Perekond oli väga uhke, et pühamees nende maja oma peatuspaigaks oli valinud, see oli suur õnn.

Kunagi sadu aastaid tagasi tuli siiasamasse paika üks pühamees surema – ta sooritas siin samadhi, tahtliku hinge kehast lahkumise. Selle sündmuse auks ehitati mälestusmärk – Shiva altar.

Paar aastat tagasi tuli jälle siia üks rändav pühamees. Kui ta hakkas ära minema, siis tuli ootamatult 1 km tagant tagasi ja oli veel paar päeva siin. Tema auks tehti teine altar ja ehitati sinna kõrvale okstest onnike. Nüüd oodatakse teda tagasi. See on perekonnale hea märk, kui pühamehed tulevad nende juurde.

Sealsamas jõe kaldal toimuvad ka perekonna matused, tuhk heidetakse jõkke.

Õige annetamine ehk Daanam

Seal, kus lääne inimene teeb paar lihtsat joonekest, kujundab ida inimene keerulise mustri. Kui meie räägime pro-sotsiaalsusest, annetusest ja kinkimisest, siis hindu traditsioonis on nende mõistete ümber terve süsteem ehitatud: eristatakse annetaja ja vastuvõtja erinevaid rolle, annetamise sobivaid ja sobimatuid tingimusi, kingituste liike jne.

Daanam tähendab tahet jagada oma rikkust teistega. Õigesti sooritatud daanam puhastab hinge ja nõrgendab kiindumust illusioonide maailma suhtes. Andmine on kunst: andma peab õigele inimesele õigel ajal ja õiges kohas. Annetama peab isetult ja alandliku meelega, mitte haletsedes saajat, vaid teda austades. Meeles peab pidama, et tegelikult on see jumal, kes andja kaudu annab. Annetades ei tule oodata tänu või vastuteenet.

Suurimaks annetuseks, mida üks perekond saab teha, on tütre äraandmine (mehele, mehe perekonnale). Sellest rääkis Renu erilise tunderõhuga. Ta ütles, et sellekohast hindu keele sõna - Kanya Daan - ei ole võimalik adekvaatselt tõlkida, sellel on sügav emotsionaalne tähendus. Tütar on suur väärtus, ta on kodus nagu Lakshmi, külluse jumalanna, tema äraandmine mehele on väga sügava tähendusega. See on suurim annetus, mida võib elus teha.

Pildil: Harshita jätab hüvasti oma isaga.

Pildil: noorik jätab hüvasti oma perekonnaga.

Pildil: noorik jätab oma käejälje isakodu seinale.

Väljavõte artiklist, milles eristatakse annetuse liike:

The second taxonomy of daanam , also described by Hemadri, is based on the kind of recipient and the nature of the resource given.

1. Daanam to guests ( atithi-daanaani ). It is said that such a daanam is made because of guilt stemming from the occurrence of a forbidden thought, or the performance of a

prohibited or forbidden act. This kind of daanam is akin to a virtuous deed that helps

to atone for, and compensate for a sinful one. (Hemadri, p. 849)

2. Physical, verbal and mental daanam ( kaayika vaachika maanasa daan-lakshanaani ). 41

(a) Physical daanam ( kaayika ) consists of giving gold (symbolizing money in general) to a deserving person.

(b) Verbal daanam ( vaachikam ) consists of giving asylum (protection) to a helpless person, with the assurance of protection even at the cost of the donor's own safety.

(c) Mental daanam ( maanasikam )consists of giving knowledge, or initiating someone into the world of learning, or wishing that someone become learned. Implicit in the idea or giving or imparting knowledge is the notion that the recipient is being taught the technique of acquiring knowledge.

3. Giving away a girl in marriage ( kanyaa-daanam ) : 42

In traditional Hindu thought, women in general and virgins in particular are revered. Therefore, it is said that there is no daanam comparable to the daanam of a daughter. Those who desire to attain all kinds of virtue should give away their daughter in marriage to a suitable person. This is one of the foremost duties of a householder.

A latent theme in kanyaa-daanam is that of ensuring the welfare of women. If women are satisfied, self-reliant, well-educated and self-controlled, society will flourish and prosper because it is women who are starting point of generations, and the strength of a society depends on that of women. Therefore, along with the significance of kanyaa-daanam, at many places Hindu texts point out the need to take good care of women.

4. Munificence, or excessive daanam ( ati-daana-lakshanam ) : 43

This kind of daanam involves the giving of three resources, namely, cows, land, and knowledge. These are supposed to be the basic means of survival, and save one in adverse times ( narakam ). Therefore, the giving of such resources reflects great generosity.

5. Giving food ( anna-daanam ) : (Hemadri, p. 973)

The giving of food is considered a superior daanam because food sustains. If one wants grace for oneself, this kind of daanam is prescribed, even if this means giving away a share from the food to be consumed by one's own family. Since this daanam entails some expectation, it is considered to be a raajasa kind of daanam.

6. Giving of bronze and silver ( apaaka-daanam ) :

Bronze and silver were used in ancient times for making coins, and in this sense, the giving of these metals signified the giving of money. These metals were supposed to be distributed among people after certain rituals, in order to attain comfort, glory and popularity.

7. Giving of asylum/protection ( abhaya-daanam ) : (Hemadri, p. 946-951)

In Hindu tradition, giving asylum or protection to one who comes seeking it was always considered noble, even if the seeker is an enemy. Giving asylum implies giving shelter to a person who has lost faith and trust in his own protector who has lost virtuousness, and is now fearful, insecure, diffident and distrustful. Providing asylum to a person in this state gives him reassurance and revives his faith in humanity. On the other hand, if such protection is refused, this is perceived as a breach of trust, which, in turn, generates a feeling of insecurity, and adversely affects the harmonious co-existence of the members of a society.

-----

8. Giving ornaments ( alankaara-daanam ) : 44

The objective of this kind of daanam is to find happiness in seeing others well-groomed and decorated.

9. Giving (relinquishing, or giving up) pride ( ahankaara-daan-vidhih ) 45

Here we have a special case of daanam, which refers to the confession of sins to God, the assumption being that these sins are acts committed out of ahankaar, or 'ego'. In this case, what is the resource, and who are the donor and the recipient of daanam ? Apparently, the resource is ahankaar or ego, very unlike the other resources that are meant to do good to the recipient. The 'donor' is the confessor, the one who gives up his ego in order to cleanse himself of guilt because of his sinful deeds. The recipient in this case would be a symbolically created person, someone greater than the donor, to whom the donor can give his ahankaar (and thus get rid of it). The whole idea is strongly reminiscent of the Christian practice of confession to a priest.

---

10. Giving health ( aarogya daanam ): 46

The giving of health is considered to be as important as giving food - both have the component of nurturing another person. This kind of daanam involves providing medicine and healthy food to the ill, showing them love and affection, and taking care of their physical needs. Such daanam is prescribed because not everyone can be a doctor and give direct treatment to those who need it. It also implies that the physical body being the means through which the major goals of life ( dharma, artha, kaama , and moksha ) are to be attained, it is everyone's responsibility to ensure that all remain physically healthy.

11. Giving resources of luxury ( bhoga daanaani ) : 47

Since items of luxury are of greater material value and are usually more cherished possessions, it requires greater detachment to give away such resources. Hence the giving away of precious items (such as gems and jewels), especially to a Brahmin (whose worthiness as a recipient has already been described), is considered particularly praiseworthy.

12. Giving of wayside shelter and food to travelers ( prati-shraya-daanam ) : 48

This is self-explanatory. Constructing wayside shelters which provides relaxation as well as food and other amenities to travelers is yet another form of superior daanam .

13. Giving daanam by proxy (meant for a Brahmin recipient) ( daana-visheshah paatraasannidhaane) : 49

So high is the status of a Brahmin as a recipient of daanam , that any trustworthy Brahmin can take a daanam on behalf of the actual recipient, in case the latter is unavailable. Moreover, such daanam can be given to the recipient's relatives, members of his clan, teachers and friends or well-wishers. Thus it appears that the core idea in daanam is to give , even if the target of giving is not a specific recipient. This prescription for particular forms of daanam needs to be compared with all that has been said in the texts regarding the worthiness of the recipient. Evidently, the worthiness of a specified recipient can spread to others associated with him, and a trustworthy Brahmin may be considered worthy in this sense.

Terje täiendus: tõepoolest - peredes, kellega meie kohtusime, on tütar suur rikkus. Kuid tõenäoliselt mitte kõigis India peredes, sest Indias on seadusega keelatud loote soo määramine. Ja mitte seepärast, et jumalatel midagi selle vastu oleks, vaid seepärast, et vältida tüdrukloodetega raseduste enneaegset katkestamist.

Alkohol

Kolme Indias veedetud nädala jooksul ei joonud me tilkagi alkoholi, selleks ei olnud ei võimalusi ega vajadust. Hindu religioon ei keela alkoholi, selles mõttes erineb see islamist. Naised ei joo alkoholi üldse. Meeste alkoholi liigtarbimist takistab perekond, tuttavad, sotsiaalne surve.

Meie tuttavad alkoholi üldiselt ei pruukinud.

Erand oli jõuluõhtu Bhopalis, kui noored kutsusid meid itaalia restorani: seal tellisid noormehed endale euroopaliku toidu kõrvale moquito.

Pildil: õnnelik naisemees Varun, Terje, Divya ja Sonu.

Teisel restoranis käigul Renu õe sünnipäeva tähistamiseks ei näinud küll kedagi alkoholi tarbimas. Pulmades ja uusaastapeol oli ühes kõrvalises nurgas eraldi lett viski ja brändiga, kust mehed said oma pitsikesi osta.

Bhopalis sisseoste tehes nägime ühte müügiletti, kus olid müügil kohalikud õlled. Autosõitudel märkasime müügikohtadel silti: English beer and wines.

Jodhpuris sattusime juhuslikult turistidele mõeldud alkoholipoodi ( meil oli vaja raha vahetada): see oli täiesti inimtühi.

Tunded

Üks meie lugeja ütles mulle: Muidu on kõik väga huvitav, aga tundeid on vähevõitu. Räägime siis seekord tunnetest.

Enne sõitu valitses muidugi ootusärevus, ent ka ohutunne. Kartus oli seotud sellega, et olin võhiklik India tegelikkuse suhtes, teistest tsivilisatsioonidest olin varem kokku puutunud vaid Hiina ja Mehhikoga ja teadsin ohtusid, mida peab silmas pidama valge kohalikku keelt mitteoskav naine mittelääne ühiskonnas. Kartustunnet süvendas veel seegi, et kui sügisel hakkasime oma India marsruuti tegema, siis üks idee oli peale pulmapidu minna Terjega kahekesi rändama, näiteks käia ära Varanasis. Ent kui Terje seda plaani Bhanu perekonnale tutvustas, siis Renu keelas selle idee kategooriliselt ära, just meie julgeolekut silmas pidades.

Indiasse saabudes valdas mind ootusärevus, kerge kartus, ettevaatlikkus.

Tegelik elu kujunes nii, et olime kogu Indias oleku ajal kohalike kindla kaitse all ja see tekitas kindlustunde. Meie maailm jagunes ohutuks Bhanu jt. poolt vahendatud pooleks ja sellest väljaspool asuvast tundmatuks ja ohtlikuks pooleks (meie arusaamades). Kui tekkis vaba aega, siis ega me ei julgenud eriti omapead uudistama minna. Bhopalis tekitas selline kartus täiesti koomilise olukorra: meil oli pool päeva aega ja tahtsime läbi käia linna muuseumid ja vaatamisväärsused, ent pulmadeks tellitud takso, mis meile lahkelt lubati, hilines. Ootasime hotelli fuajees oma taksot mitu tundi. Lõpuks, kui ta saabus, oli valget aega jäänud ainult pool tundi. Sõitsime siiski mõned huvi- äratavad kohad läbi, ja selgus, et need kõik paiknesid meie hotellist jalakäigu tee kaugusel. Selle asemel, et oma jala peal linnaga tutvuda, ootasime vaguralt taksot ja lõpuks maksime selle pisisõidu eest küllalt suure summa. Mis tunne oli? Kahetsustunne.

Ajmeris lubas Bhanu meid küll kaks korda omapead linna, ent tuttava rikshajuhi valve all ning temaga pidevas telefonikontaktis olles. Nii et tundsime end ikka kaitstu ja kindlana.

Pärast pikka kõhklust, mis oli seotud hirmutundega, nõustusin Terjega kahekesi minema Bhanu kodurajooni taga mägedesse uitama. Kartsin hulkureid ja meestekampasid, kellega võisime inimtühjas paigas kohtuda. Üks hulkur sattus küll meie teele, aga muidu oli meie matk meeliülendav: mäe tipus avastasime väikese templi, mäenõlvalt avanes võrratu vaade tervele Ajmeri linnale, Terje imetles taevas liuglevaid kotkaid, mina nautisin mägimüntide lõhna.

Uhkus ja rõõm valdas meid siis, kui me Ajmeris viibimise eelviimasel päeval lõpuks iseseisvusime: julgesime üksinda üle peatänava minna ning ostusid teha. Bhanu sõnade kohaselt peab Indias omapead kuu aega elama, alles siis hakkab lääne inimene veidi taipama, kuidas siin asjad käivad. Nii et meie jõudsime teha vaid esimesed sammud.

Segaduse tunne tekkis siis, kui Bhanu oma plaane ootamatult muutis. Või kui tuli osaleda tseremooniatel, mille reegleid me ei tundnud. Eks me oma teadmatuses tegime vigu ka, ja siis oli häbi.

Leplik närvilisus, kui järjekordselt pidime ootama kellegi hilinemist. Hilinemistega tuli leppida, see oli mul teoreetiliselt selge, et idainimeste ajakäsitus on teistsugune. Probleem on tegelikult ettearvamatuses: kunagi ei tea, millal on inimene punktipealt täpne, millal aga laseb end tundide kaupa oodata. Oleks ju palju lihtsam, kui oleks kindel hilinemise vahemik, mis kehtiks kõikjal ja alati (nagu kõrgkoolide 15 minuti reegel). Hilinenud hindu ei vabanda ega pea vajalikuks mingeid seletusi.

Õudustunne esimest korda India maanteel sõites.

Kõhedusetunne, kui puutusime kokku gujarite protestiaktsiooniga. Ühel päeval oli Ajmer kui välja surnud: tänavatel ei olnud kihutavaid motorollereid ega kaubakärusid, isegi lehmi ei olnud, kõik poekesed olid kinni. Ei saanudki päris täpselt aru, millega tegemist – kas organiseeritud protestiaktsiooniga või üldise hirmuga vandalismi ees. Räägiti, et mässavad gujarid on Ajmeris purustanud eraautode aknaid. Kui läbirääkimised valitsusega oleksid ummikusse jooksnud, võis nende poolt oodata mistahes vägivalda. Bhanu ütles, et politseilt ei ole erilist kaitset oodata, sest neil on siis muudki teha kui lääne inimesi kaitsta. See, et gujaritel tõsi taga oli, näitasid nende õnnestunud aktsioonid rongi- ja autoliikluse peatamisel Rajasthanis. Võimud ei julgenud nende vastu sõjaväge kasutada.

Tugev imetluse (ja kerge kadeduse) tunne, vaadates imeilusaid sarisid India naiste seljas.

Üllatuse- ja tänutunne valdas meid siis, kui pulmapidude käigus arvati ka meid kingituste saajate hulka. Ajmeris viibimise viimasel päeval oli tõelist heldimust tekitav sündmus, kui Bhanu ema meid õnnistas ja Renu oma perekonna nimel andis üle kingitused – maiustuste karbi, India riietusesemed ja hõbedast pulmade mälestusmedali. Samasugune üllatus- ja heldimustunne haaras meid viimasel päeval Delhis Harshita onu kodus, kui hüvastijätul tehti meile veel üks kingitus – mulle hõbevaagen,

Terjele sinikeraamilised hobune, kaamel ja elevant (pilt)

ja pulmadele pühendatud mälestusmündid.

Kõige valdavam tunne lõpuks: sügav tänutunne Bhanu perekonna ja kõigi India inimeste suhtes, kes meie eest nii liigutavalt hoolitsesid ja meile India elu tutvustasid.

Terje: minu emotsioonid India liikluse, mägedes uitamise, äraarvamatuse, tänava ületamise, ootamiste, plaanide kiire muutuse ja muu ülalnimetatuga seoses olid võrdlemisi lahjad. Mul oli hoopis raske mõnedes pühakodades, eriti mosheedes käia. Tundsin, et ei kuulu sinna ning parem oleks ära minna. Tänutunne meie võõrustajate, eelkõige Bhanu vanemate suhtes oli aga suur ning lõpuks ka pisaraterohke. Kõige uhkem, tugevam ning üllatavam tunne aga tabas mind lahkumisööl lennujaamas. Kui mu õde läbi pommiväravate ja passikontrolli Eesti poole minema asus, tabas mind lohutamatu kurbusetunne, mille rohkete pisaratega ära vaigistasin.