Lila – jumalik mäng

Miks looja lõi maailma? Brahma ei loonud maailma mingi vajaduse rahuldamiseks või teatud eesmärgil. Brahma on maailma loonud mängeldes ja mänguks. Ükski jumal ei tegutse vajaduse sunnil, vaid sellepärast, et see tegevus talle lihtsalt meeldib või selleks, et ennast näidata. Vembumees Krishna ja tantsiv Shiva esindavad sellist mänglevat jumalat.

Maailm on loodud nagu kunstiteos - spontaanselt mängeldes. Meie maailm on illusoorne ja pidevalt muutuv mänguplats (maya), mis võimaldab mängu jätkumist. Jumalik mäng toob kaasa nii rõõmu kui valu, ja mängu kaudu need ka ületatakse.

Loovalt ja meelevaldselt mängiva jumala mäng ehk lila on midagi täiesti muud kui karma – maailmas kehtiv vääramatu ja paratamatu põhjuse-tagajärje seos.

Mida peaks tegema inimene, kes teadvustab maailma kui jumalikku mängu? Üks vastuseid hinduistlikus traditsioonis on selline: inimene peaks teadlikult aktsepteerima kogu tegelikkust, rõõmsalt heaks kiitma kõiki elu aspekte.

Pildil: mängiv elevant Ajmeri Jaini templis

Gunnar Aarma on kirjutanud:

Mängides ja mängu tarvis on Brahma kõiksuse loonud, sunduseta, ette kavatsemata, ilma kindla eesmärgita, nagu laps, kes mängib. Ja mängides tuleb sellele kord ka lõpp.----

Kui ülev on see müüt. Kui palju suurem kui too, väärikast raugast, kes kuus päeva tegi teadlikult rasket tööd ja siis seitsmendal oma kätetööga nii väga rahul oli ja kes lõpuks on ette näinud üleüldise arveteõiendamise, kusjuures igaüks eraldi saab läbikatsutud.--

Tõenäoselt räägib see India müüt tõtt. Kui sellel maailmal on algus ja tema aluseks on intelligentne põhjus, peab ta olema tekkinud ilma otstarbe ja eesmärgita, nii nagu tekib kunstiteos inimese peas. Ainult sel juhul saame seda meistriteoseks pidada. Otstarbest lähtudes ei saa me tulemust loogiliseks pidada. Kui aga Brahma mängis sel ajal, kui ta maailma lõi, siis võib seda loomingut kiita. Kui vaheldusrikas on kõik toimunu! Kui üllatavalt põimuvad sündmused üksteisega! Ja kui mõttekad on mängureeglid.

Kas inimene viimati ei eksi, kui ta elu traagiliselt võtab? Kas poleks õigem kõigesse suhtuda, nagu teeb seda Brahma?----

Mida algupärasem ja loomulikum on olend, mida tõepärasem, elavam, ehtsam, seda enam sarnaneb tema olelus mänguga. Sellest lähtudes võime jumaluste eksistentsi kujutleda ainult mänguna.

Kui inimene on jõudnud niikaugele, siis on ta peremees oma saatuse üle. Siis kaovad mure, kurbus, meeleheide. Siis pole maailmas enam kübetki halba.

Aga pulmad?

Millal ometi te jõuate pulmadeni, on minult paljud lugejad küsinud. Sest just pulmadeks me ju Indiasse läksime.

India pulmad on nii eriskummaline kogemus, et on vaja veel veidi jõudu koguda nende igakülgseks kirjeldamiseks. Nii et palun veel veidi kannatust.

Etteruttavalt olgu öeldud, et Varuni ja Harshita pulmad olid täiesti võrreldavad hiljtiste kuninglike pulmadega Inglismaal.
Külaliste arv, kes olid kutsutud pulmasöögile, oli umbes sama suur (600). Ent erinevalt Inglismaal nähtust oli Indias eranditult kõigi kohalike pulmakülaliste riietus oma stiililt ja kauniduselt laitmatu.

Piltidel:
Vastabiellunud Varun ja Harshita


Vastabiellunud koos peigmehe vanematega:

Suurpere

Meie võõrustajad Indias olid Bhanu ja Renu, keda Terje tunneb juba 15 aastat. Bhanu oli Terje doktoritöö juhendaja Uppsala põllumajandusülikoolis, hariduselt loomaarast. Renu on tema naine, hariduselt bioloog, tegi Uppsalas magistri-ja litsentsiaadikraadid loomageneetika erialal. Neil on kaks võluvat last: Divya (kes Indias olles oli veel 17-aastane) ja Varun (26) – pulmapidustuste peategelane, peigmees. Varun õpib Texases arstiks ning Divya lõpetab hetkel keskkooli ning plaanib minna prestiizhsesse Mayo Collegisse majandust õppima.

Pildil: Divya, Bhanu ja Renu.

Indias sattusime kohe Bhanu ja Renu suurperede keskele.

Elasime Bhanu vanemate majas, kuhu pulmade puhul kogunesid ka muud sugulased. Kohe väikese müüri taga asus Bhanu vanaisa maja, kus praegu elavad Bhanu onud oma peredega.

Vennad ja õed, vendade ja õdede abikaasad ja lapsed kuuluvad suurperesse, mis omavahel pidevalt läbi käib. Tähtsate otsuste tegemisel osalevad alati ka suurpere liikmed, suurpere aitab ka kulukate perekondlike sündmuste (nt.pulmade) rahastamisel. Perekondlike suursündmuste puhul koguneb kogu suurpere kokku. Bhopalis oli pulmade ajaks reserveeritud terve hotell ainult peigmehe ema- ja isapoolsete sugulaste tarvis.

Hindi keeles on eraldi sõnad kõigi sugulaste tähistamiseks, kusjuures eristatakse vanemaid ja nooremaid vendi ja õdesid. Tädi- ja onutütred ja -pojad on ikka vennad ja õed, vanaonud ja tädid on ikka vanaisad ja -emad. Nii on Divyal 4 vanaisa ja 2 vanaema. Ja teistpidi: kui vanaonul ei ole poegi, siis loeb ta Bhanu oma pojaks. Varun on Divyale vanem vend ehk baya. Kui kõnes oli kuulda sõnu „mama“ ja „mami“, siis see ei tähenda mitte emast rääkimise variante, vaid vastavalt ema venda ja ema vennanaist.

Perekondliku hierarhia seisukohast on oluline vanus, sugu ja abieluline staatus. Vanemal pereliikmel on alati suuremad õigused ja autoriteet kui nooremal. Külades käivad noored praegugi kaetud näoga või silmad maas vanemate ees, nooremad ei tohi oma silmi vanematele näidata. Naised ei söö koos võõraste meestega, Bhanu ema läheb toast välja, kui mehe vennad tulevad külla. Abielus noor naine on kõrgemal positsioonil kui sama vanusega neiu.

Ji on lisand, mis tähistab austusväärsust. Nii näiteks kui bua tähendab tädi, siis bua-ji on austust väljendav pöördumine isapoolse tädi poole. Sri – lisatakse abielus naise nimele.

Bhanu suurpere pea oli Bhanu vanaisa, kes ehitaski Ajmeri maja. Vanaisa oli elutark ja kogukonnas kõrgesti austatud mees, suur eeskuju Bhanule. Bhanu on üles kasvanud vanaisa juures.

Bhanu vanaisal on olnud 4 poega ja 3 tütart.

Üks tema poegadest, Bhanu isa Pranvir on teeninud sõjaväepolitseis ning töötanud suurfima turvaülemana, nii et olnud suur ülemus.

Pildil paremalt: Bhanu ema ja isa.

Bhanu ema Smt. Mohini Devi on olnud kodune. Tal on kunstiannet: seintel nägime tema tehtud huvitavaid naivistlikke maale.

Pildil: Bhanu, Bhanu täditütar, Sonu, Varun, Divya ja Bhanu ema.

Pildil oleva maali autor on Bhanu ema.

Bhanu ema õe järglastega tutvusime ühel pulmaeelsel peol. Meil oli huvitav jutuajamine panga mänedzerina töötava Bhanu täditütre Sashiga („minu õde“, tutvustas Bhanu teda) ja nautisime tema tütre ja õetütre kütkestavat tantsu.

Bhanul on vanem õde, aga temaga ja tema perega me palju kokku ei puutunud.

Bhanu isal on 3 venda, kaks neist (Mahendra ja Rajendra)ei suhtle mingi pärandusetüli tõttu Bhanu isaga, ehkki elavad kõrvuti. Bhanu ehitas isale ja emale omaette maja samale krundile vendade maja kõrvale, aiad on eraldatud vahemüüriga. Suur mangopuu, mis jäi vendade aiapoolele ning mille istutas vanaisa, tundus Bhanule emotsionaalselt väga tähtis olevat. Kõik isa vennad koos oma järglaskonnaga võtsid osa Varuni pulmapidustustest.

Üks Bhanu isa vend (Narendra)elab Bombay's, ta olevat kõige enam vanaisa moodi. Ta saabus juba 18.detsembril Ajmeri pulmaeelsele peole. Hiljem Bhopalis pulmade ajal rääkis ta meile uhkusega, kui suur on nende pere - see on juuri ajanud 7 India osariigis.

Pildil: Bhanu isa ja Bombay vend.

Kõige tihedamalt puutusime kokku ainsa elus oleva Bhanu isa õega (Suvira)(bua-ji) – ta oli liikuv, artistlik, suhtlemisvalmis vanainimene, kes õppis iga päev meiega rääkimiseks ingliskeelseid sõnu ja väljendeid. Divya ütles ta kohta 'Skinny grandma'. Mingi haiguse tõttu ei ole ta 43 aastat tahket toitu söönud – joob vaid piimaga teed. Tal on 7 last. Ta on abielus rikka maavaldajaga ning elab kordamööda oma erinevate laste juures (Hardas või selle lähistel). Üks tema poegades on poliitik, teised on põllupidajad. Perekond on nii jõukas, et lapsed ei ole päevagi palgatööd teinud ja oma isa suureks kahetsuseks ka mitte ülikoolis õppinud. Vanatädi tuli pulmade puhul Ajmeri venna juurde appi, magades kordamööda oma kolme venna majades. Kui vennad omavahel ei saa läbi, siis õde suhtleb kõigiga, pendeldab vendade vahel. Bhanu kommenteeris seda nii, et pole ka ime, sest põhilise osa ajast elab õde kaugel, vennad aga puutuvad omavahel kokku iga päev. Eks ole ikka nii, et mida lähemal ollakse, seda rohkem on kokkupuutepunkte ning ka probleeme. Elaks õde lähemal, võib-olla ei saaks ta vendadega sugugi nii hästi läbi. On kuidas on, kuid paistab, et Bhanu isapoolne suguvõsa iseloomupuuduse üle kurta ei saa. Kõik onud ja ainus tädi on tugevad ning isevärki isiksused, eks sealt ka need omavahelised hõõrumised.

Boa-ji ongi Divya maavanaema, kelle juures Divya käis esimest korda sel kevadel, Varuni kihluse ajal ja kelle laste perekonnad meid võõrustasid Hardas.

Pildil: Bhanu isa õde bua-ji.

Bhanu vanaisa venna järglased elavad osa Ajmeris, osa Miamis, kus on enda pere tarvis ostnud terve tänava täie maju. Puutusime lähemalt kokku ühe Miami „vanaisaga“, kui ta juhatas meie ekskursiooni Bhopalis.

Pildil: Miami "vanaisa" koos Bhanu onutütre tütrega.

Teine suurpere haru koosneb Renu suguvõsast.

Renu õe Vandana pool Ajmeris käisime tema 50.sünnipäeval (vt. 'Sünnipäevad').

Pildil: Renu õde ja Renu.

Renu õepoeg Sonu oli meile giidiks ja Bhanu perele suureks abimeheks pulmade korraldamisel, nägime teda peaaegu iga päev. Tal on ka noorem vend Chikoo. Sonu õpib laevainseneriks, on teinud merepraktikat, peatunud ka Läti Ventspilsi sadamas, Chikoo õpib Ida-Indias IT asjandust. Olgu lisatud, et ei Sonu ega Chikoo ole noormeeste päris nimed. Päris nimesid küll mainiti (Goro ja Muhed), kuid keegi neid ei kasutanud.

Pildil: Varun, Sonu ja Divya.

Külastasime ka Renu vanematekodu Jodhpuris, kus elavad tema isa, ema ja vend Mahendra oma perega - tal on bioloogist naine Santosh, tütar Esha, kes õpib ülikoolis juurat ja väike poeg Kush.

Pildil: Renu vend ja Renu isa.

Pildil: Renu vennatütar Esha.

Suurpere liikmetest tegelesid meiega Indias kõige enam Sonu (Renu õepoeg), Manju (Bhanu onutütar), Harda vanatädi (boa-ji)pere ja Renu vend Mahendra. Meie südamlik tänu neile kõigile.

Pildil: Terje ja Renu vend Mahendra.

Pildil: Terje ja Bhanu onutütar Manju.

Renu ütles: suurperes on tore elada, aga vahel tuleb teha kompromisse. Halb, kui peres teeb keegi rumalaid otsuseid.

Praegu on Indias tendents suurperede taastekkimiseks, noored väärtustavad jälle sugulaslikku kokkuhoidmist.

Hindu jumalad, nende esinemisvormid, abikaasad ja järglased

Shiva ja laiskus

Laiskus ja inertsus teevad ikka vahetevahel muret. Ei viitsi uut tööd alustada või vana ära lõpetada, lükkan edasi vajalikke asjatoimetusi, ei leia jõudu mõtte liikumapanemiseks. Kõik seisab, esitan endale kibedaid etteheiteid. Siis aga võtan end kokku ja teen kõik ära, mis vaja. Ent kui virkuse varu on ära kulutatud, on laiskus jälle kohal.

Indiast leidsin võimsa abilise laiskuse võitmisel.

Nataraja on pilt või skulptuur, millel on kujutatud hindu jumal Shivat tantsimas kosmilist tantsu.

Tantsival Shival on neli kätt: ülemises paremas käes on trumm, mis sümboliseerib uue loomist, alumine parem käsi näitab kartmatuse märki; ülemine vasak käsi hoiab hävitavat tuld, teine vasak käsi osutab tõstetud jalale kui vabanemise sümbolile. Shiva tambib oma jalaga maha LAISKUSE, LODEVUSE, ILLUSIOONIDE JA RUMALUSE kehastust – deemon Apasmara-Purushat. Shiva nägu väljendab rahu ja erapooletust, samas kui tema keha on energilises liikumises. Shiva hävitav tants on vajalik selleks, et Brahma saaks alustada oma uue loomise järjekordset tsüklit. Nii et see tants kui osa maailma ja elu rütmilisest liikumisest ei lõpe kunagi. Tegelikult tantsib Shiva igaühe südames. Pidevalt võites LAISKUST, NÜRIDUST, HAJAMEELSUST JA KÕIKSUGU NEGATIIVSEID TUNDEID - KADEDUST JA VIHA.

Fritzof Capra on Shiva tantsu võrrelnud tänapäeva füüsika loodud maailmapildiga: "every subatomic particle not only performs an energy dance, but also is an energy dance; a pulsating process of creation and destruction…without end…For the modern physicists, then Shiva's dance is the dance of subatomic matter. As in Hindu mythology, it is a continual dance of creation and destruction involving the whole cosmos; the basis of all existence and of all natural phenomena."

2004.aastal rajati Genfis CERNi lähedale 2-meetrine tantsiva Shiva skulptuur. Tahvlil on selline seletus: "Hundreds of years ago, Indian artists created visual images of dancing Shivas in a beautiful series of bronzes. In our time, physicists have used the most advanced technology to portray the patterns of the cosmic dance. The metaphor of the cosmic dance thus unifies ancient mythology, religious art and modern physics."

Eraldi teema on muidugi Eesti ja India laiskuse erinevus. Meie siin märkame rohkem tegevus- ja mõttelaiskust, seal pööratakse tähelepanu eelkõige vaimulaiskusele.

Gunnar Aarma on kirjutanud:

Tunnen end siin olevat maailma südametunnistusele nii lähedal kui ei kunagi varem. Ma ei imesta enam, et suurim tarkus on alguse saanud idast – päikese lähedalt maalt. Vaim väljendab ennast seal, kus leidub küllaldane kogus energiat, viimast aga annab meile päike. India päike ei soodusta mõtlemist ega ühtegi teadlikku tegevust. Ta tapab ninatarga aju, mis ennast liiga kaua paista laseb, kuid ta valgustab ka alandlikku avatud meelt. Inimesele saab siin palju probleeme selgeks, mis põhjamaadel isegi päevakorda ei võeta. Metafüüsiline tõdemus pole muud, kui oma sügavaima olemuse tunnetamine. Harilikult mattub see tuhandete ratsionaalsete toimingute ja mõtete alla, millest meie igapäevaelu koosneb. Nii on eurooplane ühest küljest rohkem tegutseja, teisest küljest aga pealiskaudsem kui hindu. Too toimib vastu tahtmist, mõtleb enamasti puudulikult ja omab ainult vähest kineetilist energiat. Kogu pealispinna põletab tal päike ära. See-eest süütab too inimese sügavaima vaimsuse nii jõuliselt põlema, et see ka kõige vaesema teadvuseni jõuab.

India võistlusmängud

KRIKET

India tuli 2011.a.kriketi maailmameistriks! India wins cricket world cup! Otsustav matsh toimus Mumbais Sri Lanka võistkonna vastu 2.aprillil. Esimest korda sai India karikavõitjaks 1983.aastal, nüüd siis teine kord maailma parim kriketis, kusjuures esimest korda võideti karikas kodumaal peetavas finaalmatshis.

Meil siin marginaalne uudis, Indias tohutu tähtsusega.

Kriket on Indias oluline, kirgi küttev mäng. See on üks Briti impeeriumi pärandeid. Ajmeri rajati 19.sajandil peen Mayo College – inglise tüüpi keskkool maharajade poegade jaoks. Ka meil õnnestus eri-riksaga sõita mööda selle kinnise õppeasutuse hiiglaslikke maavaldusi. Kriketimängu paik kuulus endastmõistetavalt selle kooli juurde.

Pildil: Üks Mayo College'i hooneid.

Nägime, millise kaasaelamisega Bhanu ja Renu õemees jälgisid TV-st India-LAVi kriketimatshi. Nägime kriketit mängivaid poisse Ajmeri linnapargis. Kuulsime, et Harshita ema on kriketit mänginud Taj Mahali läheduses. Tundub, et kriketimängu oskus on üldine ja kõik koolis käinud indialased oskavad seda mängida.

Terje: Kriket võttis võimust ka Texase Geneetikaseltsi aastakonverentsil Dallases 2011. aasta aprilli alguses. Bhanu oli konverentsi ajutine president ning vastutas konverentsi korraldamise, külaliste ja esinejate eest. Kohustustest hoolimata veetis ta põhilise aja konverentsisaali tagareas arvutist kriketit vaadates. Koos temaga jälgisid mängu kümmekond India päritolu üliõpilast ja doktoranti. Mängu kõige kriitilisem hetk langes kokku konverentsi piduliku lõpetamisega. Vastu tahtmist pidi Bhanu kõnepulti astuma ja vajalikud sõnad lausuma. Mõtted olid aga kriketis nii sügavalt kinni, et sõnad takerdusid ja nimed ei tulnud meelde. Bhanule omase elegantse kergusega keerutas ta end sellest pisut piinlikust olukorrast küll edukalt välja, kuigi oli ise seesmiselt häiritud. Tegu tehtud, jalutas ta tagasi tagaritta ning jätkas kriketi vaatamist. Kuna mäng lõppes tund aega pärast konverentsi, asusime koduteele tund aega hiljem. Prioriteedid olid kindlalt paigas.

Kui kogu maailm arvab, et elu on mäng, siis inglased arvavad, et kriket on aus mäng. Indialased aga mängivad kriketit ja naudivad elu.

POLO

Pologa puutusime kaudselt kokku Jodhpuri maharadza palee muuseumis ja Jaipuri ajaloomuuseumis. Seal väideti, et India on polo kodumaa.

Pildil seisame Jodhpuri maharadza palee ees.

GOLF

Golfiga puutusime kokku vahetult. Jodhpuris õnnestus kaks ööd veeta kohaliku maharadza golfiklubi külalistemajas.

Külalistetoad paiknesid päikeseküllasel marmorterrassil,

kus oli mõnus värskeid lehti lugeda.

Tuba koos lisaruumidega riietumise ja hügieeniprotseduuride jaoks oli ülisuur, marmorpõrandaga, ülimalt inglisepärane. Seintel olid golfi- ja polomängu kujutavad graafilised lehed.

Aknast avanes vaade avarale golfiväljakule.

MALE

India on ka male kodumaa. Jaipuri ajaloomuuseumis olid eksponeeritud iidsed malenupud.

Praegune male maailmameister on Viswanathan Anand Indiast.

Suur riik

Postimees teatas märtsi lõpul, et värske rahvaloenduse andmetel elab Indias praegu 1,21 miljardit inimest. India elanikud moodustavad kogu maailma rahvastikust 17 protsenti. Indias elab rohkem inimesi kui USAs, Indoneesias, Brasiilias, Pakistanis ja Bangladeshis kokku. Hiina järel veel suuruselt teine, ent ennustatakse Hiinast rahvaarvu poolest möödumist lähikümnenditel. Demokraatlike riikide seas püsib India jätkuvalt esikohal. Nii et mastaabid on hoopis teised, kui meie siin harjunud oleme. Meie peatuskohas Ajmeri linnas, mis mitte kuidagi ei jätnud suurlinlikku muljet, elab 2,6 miljonit ehk kahe Eesti jagu inimesi.

PM: „Rahvaloendus näitas ka, et India pered eelistavad kasvatada poisslapsi – registreeritud sündide seas on poiste arv tüdrukute omast tunduvalt suurem. Paljud indialased näevad poisslastes tulevasi rahateenijaid ja kuigi soopõhised abordid on keelatud, on need jätkuvalt tavaline nähtus.

Lõhe poiste ja tüdrukute sündides on kasvanud iga kümnendiga alates India iseseisvumisest 1947. aastal. Tänavuste andmete põhjal sünnib iga 1000 poisi kohta 914 tüdrukut. Veel kümme aastat tagasi sündis tuhande poisslapse kohta 927 tüdrukut.

Valitsus möönis rahvaloenduse tulemusi kommenteerides, et praegused meetmed soopõhiste abortide ennetamiseks ei toimi ja lubas oma poliitika üle vaadata.“

Meie nägime Ajmeri vanalinnas majaseinal sellist silti:

Abort olevat keelatud. Kuid mõõduka tasu eest aitavat arstid lapse sugu siiski kindlaks teha. Turismiraamatutes on linnade ja osariikide tutvustavas infos muuhulgas ka mainitud, milline on meeste ja naiste suhe antud paigas.

Terje: Renu sõnade järgi oodatakse poisslapsi eelkõige vaesemates peredes. Sellega klapib ka Sara MacDonaldi tähelepanek, et vaesemates peredes ei lugenud ema tütreid laste arvu sisse – ütles, et tal on seitse last ja veel kaks tütart. Keskklassi pered aga, nagu seda on Bhanu ja Renu suguvõsad, peavad tütart maja õnneks ja rikkuseks. Olen aastate jooksul jälginud Bhanu poja ja tütre kasvamist. Varun on kogu aeg pidanud ise hakkama saama, Divyat aga on hellitatud ja hoitud. Sellele vaatamata on mõlemad hästi välja kukkunud.

Kellaaeg

Eesti ja India kellaaegade vahe on 3,5 tundi, Greenwichi ajaga siis 5,5 tundi. Miks nii? Üks vastus on kirjas reisijuhtides: pooletunnine ajanihe on vajalik selleks, et kogu Indias võiks kehtestada sama aja. Nii ongi: India piires ei ole erinevaid ajavööndeid.

Teise vastuse aga andis meile Sonu. Olime tagasiteel Bhopalist Ajmeri, tegime peatuse teemaja juures. Bhanu sättis jälle inimesi autodes ümber. Oli juba pime, püüdsime tähistaevast leida põhjanaela, aga ei leidnud (hiljem avastasin, et ka Panso oli sama tähte asjatult India taevast otsinud). Ja siis avas Sonu meile India kellavööndi saladuse. Selgub, et ka see on Briti pärand. Valiti selline ajavahe India ja emamaa vahel, mida oleks lihtne ühest teise teisendada. Sonu võttis välja oma kella ja demonstreeris lihtsat võtet. Vaadake, mis kell on (Indias). Seejärel pöörake kella sihverplaati 180 kraadi võrra. Nüüd vaatab teile vastu kellaaeg, mis parajasti kehtib Inglismaal. Näiteks kui Indias on kell 6.00, siis ümberpööratud kell näitab selgelt, et Inglismaal on kell parajasti 11.30. Ja sama võte kehtib ka vastupidi: impeeriumi emamaal kella pöörates saab silmapilkselt teada, mis kell on parajasti Indias. Lihtne ja võimas vahend. Muidugi saab seda võtet kasutada vaid mehaaniliste kelladega.

Pildil: Terje, Divya ja Sonu Pushkari järve kaldal.

Kuningas Akbar

Akbarist kuulsime peaaegu kõikjal, eriti aga Ajmeris ja Agras. Akbar on hindude jaoks tugeva, targa ja õiglase valitseja sümbol, suurim moslemi kuningas. Hindud on uhked tema üle.

Kuningas Akbar kuulus suurmogulitest India valitsejate hulka, tema eluaastad on 1542-1602. Suurmogulid valitsesid Indiat kolmsada aastat 16.-19.sajandini, siis läks võim üle brittidele. Akbar oli ühelt poolt sihikindel vallutaja (ta vallutas tagasi alasid Põhja-Indias, sealhulgas Rajasthanis ning laiendas oma valdusi lõunas) ja kindlameelne valitseja (lõi tsentraliseeritud riigi püsiva keskvõimu ja efektiivse haldussüsteemiga, oskas osavalt kaasata hindu ülikuid oma riigi valitsemisse). Teiselt poolt on ta ajalukku läinud oma erakordse ususallivuse poolest. Tema valitsemispõhimõte oli „rahu kõigi jaoks“.

Bhanu rõhutas temast rääkides, et olles ise moslem, ei sundinud ta hindusid usku vahetama, nagu teised suurmogulid, vaid vastupidi – püüdis neid uskusid lepitada. Tema paljude naiste seas oli nii kristlasi kui hindusid. Ta tundis suurt huvi religioossete ja filosoofiliste diskussioonide vastu (sufide ja shiitidega, kristlaste ja parsidega) ning püüdis ise kujundada uut religiooni, mis sünteesiks islami ja hinduismi. Kõigis religioonides on ühine tõde (Din-i-Ilah). Ta soosis nii islami kui hindu kultuuri, lõi harmooniat ja silus vastuolusid. Nii et ta võib olla ka meie jaoks erinevate kultuuride eduka integreerimise näiteks.

Ajmeri linnas on Akbariga seotud kaks mälestusmärki, kus ka meie käisime:

Esiteks - Akbari palee, kus praegu asub riiklik kunstimuuseum.

Teiseks - Dargah – 13.sajandi sufi pühaku Khwaja Muin-ud-din Chishti matusepaik, mille juurde on ehitatud moslemi pühamuid. Akbar tegi siia igal aastal palverännaku. See on ka tänapäeval India ja lähipiirkonna moslemite kõige olulisem palverännaku koht.

Agra lähedal on Akbari mausoleum (Sikandra) ning Akbari rajatud ideaalne linn (Fatehpur Sikri) , mis tegutses impeeriumi pealinnana 1570-85. Pärast Akbari surma hüljati niihästi see linn kui ka Akbari liberaalsed vaated.

Agras asuv Taj Mahal on 17.sajandil ehitatud Akbari lapselapse Shah Jahani poolt.

Meie jõudsime ära käia vaid Taj Mahalis.

Akbarist on kirjutatud palju lasteraamatuid ja tehtud filme, nii et Divya oli hästi informeeritud. Teda inspireeris kõige enam Akbari suhe oma hindust naisega, kes oma meest targalt suunas. Naine olevat olnud teravmeelne ja vaimukas, osanud seletada kuningale, mis on õige, mis vale, viinud teda lossist välja elu keskele. Seda naist iseloomustas humoorikas ja teravmeelne sarkasm.

Akbaril on otsene seos ka Eestiga. Gunnar Aarma oli veendunud, et ühes oma eelmises elus kuulus ta Akbari õukonda. Fatehpur Sikri paleedes uidates leidis ta üles selle ruumi, kus ta kunagi oli elanud. Meie seal kahjuks ei käinud.

Matusekombed

Kui hindu sureb, siis ta põletatakse samal päeval. Selles rituaalses toimingus osalevad ainult mehed. Keha asetatakse kanderaamile ja viiakse põletuspaika. Rongkäigus astuvad eespool vanemad mehed. Põletada tuleb tingimata vabas õhus, see on hingele hea. Põletamiseks on vaja väga palju puid ja umbes 1 kg võid (ghee – või, millest vesi on välja võetud). Mida rikkam ja kuulsam inimene, seda väärtuslikumat puitu kasutatakse – näiteks Indira Gandhi põletati sandlipuudega.

Põletuspaigas teeb vanem poeg 3 vastupäeva ringi ümber keha, palvetab ja läidab tule. Mehed istuvad veidi eemal ja ajavad omavahel juttu. Tagasiteel koju kõnnivad kõige ees noorimad mehed. Kodus pestakse end puhtaks. Ka naised, kes ootasid kodus, lähevad dushi alla. Järgneb ühine sööming. Kolme päeva pärast minnakse uuesti põletamispaika ja korjatakse kokku alles jäänud luud ja tuhk, mis heidetakse pühasse jõkke või järve. 10 päeva jooksul põletamise järel sooritatakse mitmesuguseid rituaale (ohverdamine, piima- ja riisitoitude valmistamine) kadunu hinge rahustamiseks. 11. päeval tulevad sugulased uuesti kokku, palvetavad, söövad, naistele kingitakse uued riided. Pärast seda on hing lõplikult kehast lahkunud ja uuele rännakule asunud. Leinamine on lõppenud, algab uus elu.

Meie käisime kahes endises põletuspaigas (ghat): Jodhpuris suurejoonelise maharadzade mausoleumi juures

ja Delhis Mahatma Gandhi põletuspaigas. Viiel korral nägime, kuidas mööda teed või tänavat läks matuserongkäik: mehed kandsid riidega kaetud keha kanderaamil, selle taga tuli vaikiv meeste protsessioon. Vanaisa ütles Varunile, et matuserongkäigu kohtamine teel pulma on hea märk.

Indias on ka surnuaedu – need on moslemite ja kristlaste jaoks.

Püha jõgi

Indias on üldse 5 püha jõge: Ganges, Yamuna, Godavari, Kaveri ja Narmada. Gangese ääres me ei käinud. Yamuna jõge nägime Taj Mahali taga. Aga lähemalt puutusime kokku Narmada jõega, mida peetakse isegi kõige pühamaks ja vanemaks. Usutakse, et tilk Narmada vett peseb maha inimese patud.

Legendid seostavad seda jõge kahe jumalaga. Usutakse, et Narmada jõgi tekkis hävitajajumal Shiva higist. Teise legendi järgi tekkis jõgi nii, et loojajumal Brahma poetas pisara.

Narmada jõgi saab alguse idapoolsetest mägedest, kus ta voolavat välja lehma pead meenutavast koopast ja suubub läände Gujarati lahte.

Narmada ääres on palju templeid, pühasid paiku ja surnupõletamise kohti. Üks kõige mõjukamaid palverännaku teekondi on ümber Narmada jõe (nn. Narmada Parikrama): askeedid ja palverändurid käivad jala Araabia merest alates piki jõge kuni jõe alguseni Maikali mägedes Madhya Pradeshi osariigis ja teist kallast pidi tagasi mereni, kokku 2600 km. Arheoloogilises mõttes on see jõgi huvitav selle poolest, et selle kaldail on leitud nii dinosauruste kui ürginimeste jälgi.

Meie sattusime Narmada äärde nii, et teel Ajmerist Bhopali pulmapeole tegime peatuse Harda linnas ja selle lähedal asuvas külas Bhanu vanatädi paljulapselises peres. Pärast ööbimist hiiglaslikus marmorhäärberis ja tutvumist lehmade ja suurpõldudega sõitsime autodega jõe äärde. Ühe majakese juures askeldasid naised ja valmistasid sööki. Meie rändurite seltskond laskus kaldast alla, istus paati ja sõitis jõe keskel olevale liivasaarele.

Pildil: Sonu, Bhanu ja Varun.

Vesi oli puhas ja täiesti läbipaistev, ümberringi oli inimtühi avar maastik, valitses vaikus. Taamal paistis mitme tuhande aastane tempel.

Saarel võtsime kingad jalast ja kahlasime pühas vees, korjasime valgeid, punakaid ja rohelisi kive.

Milline rahu ja puhtus närvilise linnameluga võrreldes! Meie kõik olime vaimustuses sellest paigast. Hiljem kuulsin, et Bhanul on plaan veeta pensionipõlv just nimelt siin, Narmada ääres, jätta need Ameerika ostukeskused kus seda ja teist.

Tagasi kaldale jõudes pakuti meile rikkalikku lõunasööki. Hindud sõid maa pealt, rististes istudes, meie jaoks toodi toidud laua peale.

Pildil oleme koos Renu ja Bhanu maatädiga.

Eemal maja juures seisis üks ereda turbaniga mees. Selgus, et see on baba-ji, rändav askeet, kes kuu aega tagasi oma palverännakul siia jõudis ja valis selle paiga oma peatuspaigaks. Meile räägiti, et pühamees seisab kogu aeg püsti, ka magades. Süüa võtab ta inimeste käest üks kord päevas, kui see õigel ajal talle tuuakse (ta sõi vaid sojaputru). Kui talt midagi küsitakse, siis ta vastab lühidalt, aga ise juttu ei alusta. Perekond oli väga uhke, et pühamees nende maja oma peatuspaigaks oli valinud, see oli suur õnn.

Kunagi sadu aastaid tagasi tuli siiasamasse paika üks pühamees surema – ta sooritas siin samadhi, tahtliku hinge kehast lahkumise. Selle sündmuse auks ehitati mälestusmärk – Shiva altar.

Paar aastat tagasi tuli jälle siia üks rändav pühamees. Kui ta hakkas ära minema, siis tuli ootamatult 1 km tagant tagasi ja oli veel paar päeva siin. Tema auks tehti teine altar ja ehitati sinna kõrvale okstest onnike. Nüüd oodatakse teda tagasi. See on perekonnale hea märk, kui pühamehed tulevad nende juurde.

Sealsamas jõe kaldal toimuvad ka perekonna matused, tuhk heidetakse jõkke.

Õige annetamine ehk Daanam

Seal, kus lääne inimene teeb paar lihtsat joonekest, kujundab ida inimene keerulise mustri. Kui meie räägime pro-sotsiaalsusest, annetusest ja kinkimisest, siis hindu traditsioonis on nende mõistete ümber terve süsteem ehitatud: eristatakse annetaja ja vastuvõtja erinevaid rolle, annetamise sobivaid ja sobimatuid tingimusi, kingituste liike jne.

Daanam tähendab tahet jagada oma rikkust teistega. Õigesti sooritatud daanam puhastab hinge ja nõrgendab kiindumust illusioonide maailma suhtes. Andmine on kunst: andma peab õigele inimesele õigel ajal ja õiges kohas. Annetama peab isetult ja alandliku meelega, mitte haletsedes saajat, vaid teda austades. Meeles peab pidama, et tegelikult on see jumal, kes andja kaudu annab. Annetades ei tule oodata tänu või vastuteenet.

Suurimaks annetuseks, mida üks perekond saab teha, on tütre äraandmine (mehele, mehe perekonnale). Sellest rääkis Renu erilise tunderõhuga. Ta ütles, et sellekohast hindu keele sõna - Kanya Daan - ei ole võimalik adekvaatselt tõlkida, sellel on sügav emotsionaalne tähendus. Tütar on suur väärtus, ta on kodus nagu Lakshmi, külluse jumalanna, tema äraandmine mehele on väga sügava tähendusega. See on suurim annetus, mida võib elus teha.

Pildil: Harshita jätab hüvasti oma isaga.

Pildil: noorik jätab hüvasti oma perekonnaga.

Pildil: noorik jätab oma käejälje isakodu seinale.

Väljavõte artiklist, milles eristatakse annetuse liike:

The second taxonomy of daanam , also described by Hemadri, is based on the kind of recipient and the nature of the resource given.

1. Daanam to guests ( atithi-daanaani ). It is said that such a daanam is made because of guilt stemming from the occurrence of a forbidden thought, or the performance of a

prohibited or forbidden act. This kind of daanam is akin to a virtuous deed that helps

to atone for, and compensate for a sinful one. (Hemadri, p. 849)

2. Physical, verbal and mental daanam ( kaayika vaachika maanasa daan-lakshanaani ). 41

(a) Physical daanam ( kaayika ) consists of giving gold (symbolizing money in general) to a deserving person.

(b) Verbal daanam ( vaachikam ) consists of giving asylum (protection) to a helpless person, with the assurance of protection even at the cost of the donor's own safety.

(c) Mental daanam ( maanasikam )consists of giving knowledge, or initiating someone into the world of learning, or wishing that someone become learned. Implicit in the idea or giving or imparting knowledge is the notion that the recipient is being taught the technique of acquiring knowledge.

3. Giving away a girl in marriage ( kanyaa-daanam ) : 42

In traditional Hindu thought, women in general and virgins in particular are revered. Therefore, it is said that there is no daanam comparable to the daanam of a daughter. Those who desire to attain all kinds of virtue should give away their daughter in marriage to a suitable person. This is one of the foremost duties of a householder.

A latent theme in kanyaa-daanam is that of ensuring the welfare of women. If women are satisfied, self-reliant, well-educated and self-controlled, society will flourish and prosper because it is women who are starting point of generations, and the strength of a society depends on that of women. Therefore, along with the significance of kanyaa-daanam, at many places Hindu texts point out the need to take good care of women.

4. Munificence, or excessive daanam ( ati-daana-lakshanam ) : 43

This kind of daanam involves the giving of three resources, namely, cows, land, and knowledge. These are supposed to be the basic means of survival, and save one in adverse times ( narakam ). Therefore, the giving of such resources reflects great generosity.

5. Giving food ( anna-daanam ) : (Hemadri, p. 973)

The giving of food is considered a superior daanam because food sustains. If one wants grace for oneself, this kind of daanam is prescribed, even if this means giving away a share from the food to be consumed by one's own family. Since this daanam entails some expectation, it is considered to be a raajasa kind of daanam.

6. Giving of bronze and silver ( apaaka-daanam ) :

Bronze and silver were used in ancient times for making coins, and in this sense, the giving of these metals signified the giving of money. These metals were supposed to be distributed among people after certain rituals, in order to attain comfort, glory and popularity.

7. Giving of asylum/protection ( abhaya-daanam ) : (Hemadri, p. 946-951)

In Hindu tradition, giving asylum or protection to one who comes seeking it was always considered noble, even if the seeker is an enemy. Giving asylum implies giving shelter to a person who has lost faith and trust in his own protector who has lost virtuousness, and is now fearful, insecure, diffident and distrustful. Providing asylum to a person in this state gives him reassurance and revives his faith in humanity. On the other hand, if such protection is refused, this is perceived as a breach of trust, which, in turn, generates a feeling of insecurity, and adversely affects the harmonious co-existence of the members of a society.

-----

8. Giving ornaments ( alankaara-daanam ) : 44

The objective of this kind of daanam is to find happiness in seeing others well-groomed and decorated.

9. Giving (relinquishing, or giving up) pride ( ahankaara-daan-vidhih ) 45

Here we have a special case of daanam, which refers to the confession of sins to God, the assumption being that these sins are acts committed out of ahankaar, or 'ego'. In this case, what is the resource, and who are the donor and the recipient of daanam ? Apparently, the resource is ahankaar or ego, very unlike the other resources that are meant to do good to the recipient. The 'donor' is the confessor, the one who gives up his ego in order to cleanse himself of guilt because of his sinful deeds. The recipient in this case would be a symbolically created person, someone greater than the donor, to whom the donor can give his ahankaar (and thus get rid of it). The whole idea is strongly reminiscent of the Christian practice of confession to a priest.

---

10. Giving health ( aarogya daanam ): 46

The giving of health is considered to be as important as giving food - both have the component of nurturing another person. This kind of daanam involves providing medicine and healthy food to the ill, showing them love and affection, and taking care of their physical needs. Such daanam is prescribed because not everyone can be a doctor and give direct treatment to those who need it. It also implies that the physical body being the means through which the major goals of life ( dharma, artha, kaama , and moksha ) are to be attained, it is everyone's responsibility to ensure that all remain physically healthy.

11. Giving resources of luxury ( bhoga daanaani ) : 47

Since items of luxury are of greater material value and are usually more cherished possessions, it requires greater detachment to give away such resources. Hence the giving away of precious items (such as gems and jewels), especially to a Brahmin (whose worthiness as a recipient has already been described), is considered particularly praiseworthy.

12. Giving of wayside shelter and food to travelers ( prati-shraya-daanam ) : 48

This is self-explanatory. Constructing wayside shelters which provides relaxation as well as food and other amenities to travelers is yet another form of superior daanam .

13. Giving daanam by proxy (meant for a Brahmin recipient) ( daana-visheshah paatraasannidhaane) : 49

So high is the status of a Brahmin as a recipient of daanam , that any trustworthy Brahmin can take a daanam on behalf of the actual recipient, in case the latter is unavailable. Moreover, such daanam can be given to the recipient's relatives, members of his clan, teachers and friends or well-wishers. Thus it appears that the core idea in daanam is to give , even if the target of giving is not a specific recipient. This prescription for particular forms of daanam needs to be compared with all that has been said in the texts regarding the worthiness of the recipient. Evidently, the worthiness of a specified recipient can spread to others associated with him, and a trustworthy Brahmin may be considered worthy in this sense.

Terje täiendus: tõepoolest - peredes, kellega meie kohtusime, on tütar suur rikkus. Kuid tõenäoliselt mitte kõigis India peredes, sest Indias on seadusega keelatud loote soo määramine. Ja mitte seepärast, et jumalatel midagi selle vastu oleks, vaid seepärast, et vältida tüdrukloodetega raseduste enneaegset katkestamist.