Shiva ja laiskus

Laiskus ja inertsus teevad ikka vahetevahel muret. Ei viitsi uut tööd alustada või vana ära lõpetada, lükkan edasi vajalikke asjatoimetusi, ei leia jõudu mõtte liikumapanemiseks. Kõik seisab, esitan endale kibedaid etteheiteid. Siis aga võtan end kokku ja teen kõik ära, mis vaja. Ent kui virkuse varu on ära kulutatud, on laiskus jälle kohal.

Indiast leidsin võimsa abilise laiskuse võitmisel.

Nataraja on pilt või skulptuur, millel on kujutatud hindu jumal Shivat tantsimas kosmilist tantsu.

Tantsival Shival on neli kätt: ülemises paremas käes on trumm, mis sümboliseerib uue loomist, alumine parem käsi näitab kartmatuse märki; ülemine vasak käsi hoiab hävitavat tuld, teine vasak käsi osutab tõstetud jalale kui vabanemise sümbolile. Shiva tambib oma jalaga maha LAISKUSE, LODEVUSE, ILLUSIOONIDE JA RUMALUSE kehastust – deemon Apasmara-Purushat. Shiva nägu väljendab rahu ja erapooletust, samas kui tema keha on energilises liikumises. Shiva hävitav tants on vajalik selleks, et Brahma saaks alustada oma uue loomise järjekordset tsüklit. Nii et see tants kui osa maailma ja elu rütmilisest liikumisest ei lõpe kunagi. Tegelikult tantsib Shiva igaühe südames. Pidevalt võites LAISKUST, NÜRIDUST, HAJAMEELSUST JA KÕIKSUGU NEGATIIVSEID TUNDEID - KADEDUST JA VIHA.

Fritzof Capra on Shiva tantsu võrrelnud tänapäeva füüsika loodud maailmapildiga: "every subatomic particle not only performs an energy dance, but also is an energy dance; a pulsating process of creation and destruction…without end…For the modern physicists, then Shiva's dance is the dance of subatomic matter. As in Hindu mythology, it is a continual dance of creation and destruction involving the whole cosmos; the basis of all existence and of all natural phenomena."

2004.aastal rajati Genfis CERNi lähedale 2-meetrine tantsiva Shiva skulptuur. Tahvlil on selline seletus: "Hundreds of years ago, Indian artists created visual images of dancing Shivas in a beautiful series of bronzes. In our time, physicists have used the most advanced technology to portray the patterns of the cosmic dance. The metaphor of the cosmic dance thus unifies ancient mythology, religious art and modern physics."

Eraldi teema on muidugi Eesti ja India laiskuse erinevus. Meie siin märkame rohkem tegevus- ja mõttelaiskust, seal pööratakse tähelepanu eelkõige vaimulaiskusele.

Gunnar Aarma on kirjutanud:

Tunnen end siin olevat maailma südametunnistusele nii lähedal kui ei kunagi varem. Ma ei imesta enam, et suurim tarkus on alguse saanud idast – päikese lähedalt maalt. Vaim väljendab ennast seal, kus leidub küllaldane kogus energiat, viimast aga annab meile päike. India päike ei soodusta mõtlemist ega ühtegi teadlikku tegevust. Ta tapab ninatarga aju, mis ennast liiga kaua paista laseb, kuid ta valgustab ka alandlikku avatud meelt. Inimesele saab siin palju probleeme selgeks, mis põhjamaadel isegi päevakorda ei võeta. Metafüüsiline tõdemus pole muud, kui oma sügavaima olemuse tunnetamine. Harilikult mattub see tuhandete ratsionaalsete toimingute ja mõtete alla, millest meie igapäevaelu koosneb. Nii on eurooplane ühest küljest rohkem tegutseja, teisest küljest aga pealiskaudsem kui hindu. Too toimib vastu tahtmist, mõtleb enamasti puudulikult ja omab ainult vähest kineetilist energiat. Kogu pealispinna põletab tal päike ära. See-eest süütab too inimese sügavaima vaimsuse nii jõuliselt põlema, et see ka kõige vaesema teadvuseni jõuab.