Miks looja lõi maailma? Brahma ei loonud maailma mingi vajaduse rahuldamiseks või teatud eesmärgil. Brahma on maailma loonud mängeldes ja mänguks. Ükski jumal ei tegutse vajaduse sunnil, vaid sellepärast, et see tegevus talle lihtsalt meeldib või selleks, et ennast näidata. Vembumees Krishna ja tantsiv Shiva esindavad sellist mänglevat jumalat.
Maailm on loodud nagu kunstiteos - spontaanselt mängeldes. Meie maailm on illusoorne ja pidevalt muutuv mänguplats (maya), mis võimaldab mängu jätkumist. Jumalik mäng toob kaasa nii rõõmu kui valu, ja mängu kaudu need ka ületatakse.
Loovalt ja meelevaldselt mängiva jumala mäng ehk lila on midagi täiesti muud kui karma – maailmas kehtiv vääramatu ja paratamatu põhjuse-tagajärje seos.
Mida peaks tegema inimene, kes teadvustab maailma kui jumalikku mängu? Üks vastuseid hinduistlikus traditsioonis on selline: inimene peaks teadlikult aktsepteerima kogu tegelikkust, rõõmsalt heaks kiitma kõiki elu aspekte.
Pildil: mängiv elevant Ajmeri Jaini templis
Gunnar Aarma on kirjutanud:
Mängides ja mängu tarvis on Brahma kõiksuse loonud, sunduseta, ette kavatsemata, ilma kindla eesmärgita, nagu laps, kes mängib. Ja mängides tuleb sellele kord ka lõpp.----
Kui ülev on see müüt. Kui palju suurem kui too, väärikast raugast, kes kuus päeva tegi teadlikult rasket tööd ja siis seitsmendal oma kätetööga nii väga rahul oli ja kes lõpuks on ette näinud üleüldise arveteõiendamise, kusjuures igaüks eraldi saab läbikatsutud.--
Tõenäoselt räägib see India müüt tõtt. Kui sellel maailmal on algus ja tema aluseks on intelligentne põhjus, peab ta olema tekkinud ilma otstarbe ja eesmärgita, nii nagu tekib kunstiteos inimese peas. Ainult sel juhul saame seda meistriteoseks pidada. Otstarbest lähtudes ei saa me tulemust loogiliseks pidada. Kui aga Brahma mängis sel ajal, kui ta maailma lõi, siis võib seda loomingut kiita. Kui vaheldusrikas on kõik toimunu! Kui üllatavalt põimuvad sündmused üksteisega! Ja kui mõttekad on mängureeglid.
Kas inimene viimati ei eksi, kui ta elu traagiliselt võtab? Kas poleks õigem kõigesse suhtuda, nagu teeb seda Brahma?----
Mida algupärasem ja loomulikum on olend, mida tõepärasem, elavam, ehtsam, seda enam sarnaneb tema olelus mänguga. Sellest lähtudes võime jumaluste eksistentsi kujutleda ainult mänguna.
Kui inimene on jõudnud niikaugele, siis on ta peremees oma saatuse üle. Siis kaovad mure, kurbus, meeleheide. Siis pole maailmas enam kübetki halba.
